Täna on mul suur rõõm jagada sinuga Kartiini lugu. Katriin andis lahkelt loa oma loo ka siia üles riputada.
Üks kena õppetund
Sellel nädalal vaatasin otsa oma ühele suurele Hirmule. Kuna ma olen ikka olnud ülemäära kohuse- ja vastutustundlik ja süütunne on olnud pidev kaaslane, siis üheks hirmutavamaks olukorraks on olnud minu jaoks see, et ma olen süüdi millegi valesti tegemises, mis läheb kellelegi teisele reaalseid summasid maksma.
Selle hirmus olen ma ikka püüdnud olla usin ja korrektne töömesilane, et ma, jumala eest, mingit jama ei korraldaks. Selle nädala alguses sai hirm mind kätte.
Selgus, et ma olen teinud tööl päris suure valearvestuse, mille tagajärjel lükkub tellimuse täitmine julmalt üle tähtaja. Võttis selja higiseks, väga higiseks. Rääkisin ausalt oma tööandjale situatsiooni ära. Ma nägin, kuidas bossil veri pähe tõusis. Ehkki ta oli ärritunud, ei hakanud ta süüdistama ega näägutama. Ta ei tee seda kunagi, no jah – varem pole ka põhjust olnud.
Enne, kui ma päris endast välja läksin, ütlesin endale – stop! Ja küsisin, kas ma tahan sellepärast põdeda ja ennast süüdistada ja õhtul nö. patja nutta. Vastus oli kõigile sellelaadsetele küsimustele – Ei, ei taha!
Ja siis ma otsustasin, et ma ei põe, ei muretse; jama on käes ja minu masendus seda paremaks ei muuda; on nagu on ja ehk kõik siiski veel laabub. Ja laabuski. Töönädala lõpus teatati, et tellija palub tellimust kuu aega hilisemaks lükata. Ja küll mul oli hea tunne, et ma ei hakanud ennast muserdama nendel vahepealsetel päevadel.
See kogemus oli midagi sellist, mis reaalselt nihutas mu alateadvuses mingeid kihte, see oli lausa füüsiliselt tuntav. Juba see, et ma otsustasin mitte muretseda, avardas sisemist hingamist. Kui siis veel öeldi, et häire lõpp, no siis see tunne oli veel eriti võimas. Mitte eufooriline, vaid vaikne, kuid intensiivne sisemine nurr-mootor hakkas tööle. Ma ei oska seda paremini kirjeldada. Ja omal moel ma nagu teadsin, et asi laabub ilma kaotusteta.
Kirjuta sõnum või küsimus