Kas oled kunagi tundnud, et su päev möödus meeletus saginas, aga päeva lõpus tabab sind tühjus? Nagu oleksid kogu aeg midagi teinud, aga midagi justkui tehtud ei saanud?
Me oleme pidevas liikumises, aga mitte alati liikumises eesmärgi suunas. Me tegutseme, aga ei loo tulemust. Küsimus on – miks?
Tegutsemine annab tunde, et me kontrollime olukorda.
Meie igapäev on täis tegemist: e-kirjad, koosolekud, reageerimine, väiksed ülesanded. Iga tehtud “to-do” annab kiire dopamiinilaksu – korraks tundub, et liigume edasi. Aga kas me tegelikult liigume?
Tegutsemas olemine näib produktiivne. Aga ilma fookuseta on see nagu sõudmine udus – paat liigub, aga keegi ei tea kuhu.
Põhjused, miks me jääme kinni tegutsemisse:
- Fookuse puudumine – Kui me ei tea, mida soovime saavutada, siis võtame vastu kõik, mis tuleb. Tundub, et oleme lihtsalt “hõivatud”.
- Töö- ja kultuurisurved – Mõnel töökohal hinnatakse rohkem nähtavat sagimist kui tegelikku panust.
- Harjumused – Kiire tempo tundub normaalne.
- Ebamugavustunne – Vaiksemad hetked toovad kaasa ebamugavustunde: kas ma teen piisavalt?
Kuidas liikuda tegevusest tulemuse suunas?
1. Selgus – mida ma tahan luua?
Küsi endalt: mis on see, mida ma tegelikult tahan saavutada? Kas ma mõõdan tehtud tundide arvu või mõju, mida loon?
2. Prioriteetide seadmine
Mitte kõik tegevused ei ole võrdsed. Küsi: milline neist viib mind eesmärgile kõige lähemale?
3. Tee pause ja vaata korraks kõrvalt
Isegi lühike peatuspunkt võib aidata hinnata: kas see, mida ma teen praegu, loob väärtust või lihtsalt täidab aega?
4. Reflekteeri
Päeva või nädala lõpus küsi: mis tulemus mul valmis sai? Mitte “mida ma tegin”, vaid “mis muutus?”
Meie moto peaks olema: vähem tegevust, rohkem tähendust.
Me elame ajastul, kus pidev tegutsemine on saanud normiks. Aga kui me ei loo tähenduslikku tulemust, siis jääb kogu see kiirus lõpuks tühjaks.
Tulemus ei tähenda alati midagi suurt ja monumentaalset. See võib olla ka sisemine selgus, rahu, üks lõpetatud mõte, üks tehtud samm õiges suunas. Peaasi, et tead, miks kogu see energia kulutatud sai.
Ja võib-olla ongi kõige olulisem see, et me ei lase end ära neelata tegemise illusioonil, vaid valime teadlikult – luua midagi, mis loeb.