Rääkisin ühele tuttavale oma eesmärkidest ja sattusin märkima, et minu suurimaks väljakutseks sellel teel saab inimestega suhtlemine. Küsimuse peale “Miks?” kuulsin end vastavat, et inimestega suhtlemine väsitab mind. Ma pole ju inimeste inimene, ilmus minu teadvusse vana fraas, mida polnud juba ammu kasutanud.
Teel koju mõtisklesin selle üle, mida olin öelnud. Mida see tähendas? Kodutööd ka väsitavad mind ja lastekasvatus. Ometi on minu parim otsus olnud emaks saamine ja seda veel mitu korda. Mida ma ometi mõtlesin selle vastuse all, ei andnud ma endale rahu.
Otseselt sellele küsimusele vastust saamata, tajusin enda sees ah-haad – ma pole enam selline inimene.
Ma pole enam selline inimene nagu kümme aastat tagasi, ma pole enam selline pelglik suhtleja, nagu ma iseennast ette kujutanud olen. Mina olen muutunud, kuid ma pole muutnud uskumusi iseendast. Arvan aeg-ajalt ikka, et ei saa suhtlemisega hakkama, et ei leia piisavalt teemasi, et ma pole huvitav ega kasulik – kõik need vanad uskumused trügisid esile.
Hakkasin end siis jälgima. Tütre koolis vanematele mõeldud koolitusel käies avastasin end ühtäkki gruppi juhtimas. Rääkimine ja oma mõtete jagamine polnud probleem. Pisikese tütrega basseini ujuma minnes ei hiili ma kunagi vaikselt sisse, vaid alati ütlen tere ning leian – nagu iseenesest – teema, millest rääkida. Märgates mõnd inimest kimbatuses ei piinle ma enam sisemises ahastuses, et tahaks aidata, aga ei julge. Ma teen mida vaja. Kas selline inimene tõesti ei saa suhtlemisega hakkama?
Kõik need näited kinnitasid mulle, et ma pole enam selline inimene. Nüüd tuli endale vaid sõnastada, kes ma siis olen.
See eelnev näide meenutas mulle veel ühte juhtumit, kus vana mõtteviis on pidurdanud minu edasiminekut.
Mäletan, kui alustasin oma mõttetreeningu äri ülimalt karismaatilise “inimeste inimesega”. Vaatasin teda ja mõtlesin, et ma ei suuda kunagi nõnda inimestega suhelda. Alles hulk aega hiljem, ühel koolitusel, kus ma taas seda fantastilist inimest jälgida sain, märkasin endalt küsida – kas ma tegelikult tahan olla nagu tema? Ja tead mis, aus vastus oli – ei.
Mitte sellepärast ei, et tema ei oleks olnud meeldiv ja tore inimene, vaid sellepärast ei, et mulle meeldis olla mina ise. Ainus vahe minu ja tema vahel oli selles, et tema oli oma suhtlemisstiili leidnud, mina veel mitte.
Meil on liiga palju keskkonnast pärit kinnistunud mõtteviise, mille järgi me üritame iseend vormida. Suhtlemisel oli minu suurim hirm, et kui ma ei ole selline nagu “nemad”, siis ei saa ma oma tegemistes (sh ettevõtluses) edu saavutada. See hirm tekitas sunduse olla keegi teine. Tõde on hoopis teine.
Saavutame edu ja edasimineku ainult olles meie ise. Julget endaks olemist. Sa oled piisav!
Kirjuta sõnum või küsimus