Kas andekus on õpitav?

Daniel Coyle on kirjutanud raamatu “the Talent Code“. Raamatu keskne küsimus on: kas andekust saab õppida? Ja vastus on jah! Tuleb välja, et meie uute oskuste eest on vastutav närvikiude ümbritsev müeliin. Kasutades harjutamisel teatud reegleid, kasvatame me müeliini ning meie võimekus selles valdkonnas suureneb märkimisväärselt.

Siinkohal on asjakohane ära tuua ka autori poolt sõnastatud andekuse definitsioon: (minu poolt vabalt tõlgitud) korratavate oskuste olemasolu, mis ei sõltu füüsilise keha parameetritest. Näitena saab tuua jalgpallureid, lauljaid, viiuldajaid, pianiste aga ka kirjanikke, kunstnikke, ettevõtjaid jt, kellel on suurepärased oskused ühes või teises valdkonnas. Mis teeb neist suurepärased? Kuidas neil on olnud võimalik arendada endale need suurepärased oskused, milleni tundub, et enamik meist ei küündi. Seni on levinud arvamus, et tegemist on andekusega – mõnele on antud, teistele mitte, kuid antud raamat lükkab selle arvamuse ümber.

Teeme ühe harjutuse

Siin on üks harjutus. Esmalt tuleb mõne sekundi jooksul vaadata läbi üks tulp ning seejärel sama ajavahemiku jooksul teine.

Nüüd võta paber ja ilma vaatamata kirjuta üles kõik sõnad, mis sul A ja B tulbast meelde jäid. Enamik inimesi mäletab ülekaalukalt sõnu B tulbast. Miks? Sinu IQ ei kasvanud, sinu geniaalsus ei avaldunud, kuid ometi on selgelt näha, et sinu võimekus mäletada B tulbas olevaid sõnu on märkimisväärselt suurem.

Ainus erinevus on siin õppimisviisil – sinu treening B sõnu vaadeldes oli sügavam. Tänu sõnades olevatele lünkadele olid sa sunnitud peatuma ja mõtlema. Väga-väga lühikest aega nägid sa veidi vaeva ja said siis asjast aru. Sekundimurdosa jooksul kogesid sa vastupanu ja see sekundi murdosa lõi niivõrd erineva tulemuse.

Just seesama fenomen, mida autor kutsub sügavaks õppimiseks (deep practice) on vastutav meie võimekuse väljaarendamise eest. Jutt ei käi suuremast pingutusest, jutt on teistmoodi treeningust. Treeningust, mis kasvatab müeliini.

Mida me müeliinist teame

Müeliin on närvirakke ümbritsev rakumembraan, mis kasvab vastavalt meie tegevusele. Iga meie liigutus, mõte ja tunne on täpselt ajastatud elektrisignaal, mis liigub mööda ühendatud närvirakke moodustades ringlusi. Müeliin on isolatsioon, millega need ringlused on ümbritsetud. Tänu sellele isolatsioonile edastatud signaal tugevneb, kiireneb ja muutub täpsemaks. Mida enam me aktiveerime antud ringlust, seda enam toodetakse müeliini aksonite ümber ning seda tugevamaks, kiiremaks ja sujuvamaks muutuvad meie liigutused ja mõtted.

Oskus ei ole midagi muud, kui müeliini isolatsioon, mis on mähitud neuronühenduste ümber ja mis kasvab vastavalt kindlatele signaalidele.

Ütlusele “harjutamine teeb meistriks” on lihtne seletus. Harjutamine toodab müeliini ja müeliin teeb meistriks. Mida enam on meil müeliini vajalike närviühenduste ümber, seda osavam me teatud oskustes oleme.

Müeliini tootmine toimub teatud fundamentaalsete printsiipide järgi:

1. Elektrisignaali aktiveerimine teatud närvirakkude vahel on ülioluline. Müeliini tootmine ei aktiveeru pelgalt mõttetegevuse tagajärjel – soovid, ideed, informatsioon jätavad protsessi külmaks. Antud mehhanism on ülesehitatud nõnda, et see reageerib vaid tegevusele. Kujundlikult väljendatult: elektrimpulsid peavad rändama mööda õiget tegevust juhtivaid närvikiude. See nõuab meilt meeleseisundit, mis on ülimalt fokusseeritud ja tähelepanus, kohati meeleheitlik. See on seisund, kus kõik meie rakud on selle tegevuse teenistuses. See on seisund, kus “mina olen” (I am).
2. Müeliin on universaalne. Pole oluline millist oskust me õpime, protsess ja sellele kehtivad reeglid on universaalsed. Kasutusotstarbest sõltumata kasvab müeliin ühe lihtsa reegli järgi – ühendused, mida me aktiveerime, müeliniseeritakse. Teiste sõnadega müeliini ei huvita, kes sa oled. Müeliini huvitab vaid see, mida sa teed.
3. Müeliin mähib end ümber neuronühenduste, kuid ta ei mähi end sealt lahti. Müeliniseerimine toimub vaid ühes suunas. See selgitab ka tõsiasja, miks meil ei ole vaja keskenduda vana harjumuse tühistamisele, vaid ainult uue harjumuse loomisele.
4. Vanus on oluline. Müeliini tootmine on intensiivsem noores eas. Kuni viiekümnenda eluaastani. Seejärel hakkab müeliini tootmine vähenema, kud ei lakka päriselt kunagi. Seega muutub õppimine küll raskemaks, kuid mitte võimatuks.

Kordused, eksimused ja tagasiside –
müeliini loomise vajalikud komponendid

Sügava treeningu juures on määrava tähtusega üks tegur, mis muudab tavalised inimesed suurepäraseks. See on nö intensiivne vigade tegemine. Kümme aastat tagasi oli minu suurim hirm rääkida inimestega. Ma kujutlesin endale ette, et kui inimesed oleksid konveierliinil ja mul tuleks neid kõiki kättpidi tervitada, ületaksin hirmu kiiresti. Mul oli õigus.

Jalgpallis kasutatakse treeningutes mängu, mille nimi on futsal (saalijalgpall). Tegemist on nö kasti surutud treeninguga, kus mängija saab palli puudutada kordades rohkem, kui tavajalgpallis. Raamatus tuuakse välja, et suisa 6 korda minutis. Seega on võimalik futsal’i mängides vigu rohkem teha ning seeläbi ka kiiremini õppida.

See tähendab, et kui sina ja mina mõtleme iseenda jaoks välja (või leiame juba tõestatud viisi) mil viisil on võimalik soovitud oskust õppides vigade tegemise arvu suurendada, oleme mõelnud välja treeningviisi, mis kiirendab tulemuste saamist.

Teine tegur on kordused. Mõni aeg laineid löönud teadmine 10 000 tunni reeglist tundub olevat oluline fakt. Oskuse loomiseks (müeliini tootmiseks) on vaja tegevust korrata. Ekpertoskuse loomise valem on järgmine

sügav treening x 10 000 tundi = maailmaklassi oskused

Kui me soovime milleski heaks saada, tuleb käised üles käärida, koondada oma tähelepanu, keskenduda ja hakata tööle. Suurepärane õpikeskkond on selline, kus juhendajaks on antud oskuse meister. Keskajal õpiti meistri juures, mis pakkus võimalust saada nii kogemust kui ka tagasiside. Tänapäeval on parim viis omandada oskusi treeneri või mentori käe all. Üksi õppides võib saada küll praktika, kuid puudu jääb tagasisidest, mis on suurepäraste oskuste saamise üheks vajalikuks komponendiks. Oluline pole ju ainult tegevus ise, vaid ka viis, kuidas tegevust tehakse.

Oskus ei ole midagi muud, kui müeliini isolatsioon, mis on mähitud neuronühenduste ümber ja mis kasvab vastavalt kindlatele signaalidele.

3 Reeglit oskuse loomiseks

Oskuse loomiseks läbi sügava treeningu on kolm reeglit: 1) võta oskus osadeks ja harjuta osade kaupa 2) korda tegevust 3) õpi oma tegevust tunnetama.

1. Osadega töötamine

Iga oskus koosneb erinevatest väiksematest osadest ja need väiksemad osad saab omakorda teha veel väiksemateks osadeks. Teistpidi vaadates on väiksemad osad suurte sees ja suured osad veel suuremate osade sees. Just niisamuti nagu matrjoška. Õppides oskust väikeste osade kaupa, järgime vana tuntud nõuannet – võta üks samm korraga.

Kuid ka osadega töötamisel on omamoodi tehnika. Esmalt tuleb vaadata oma ülesannet ühe suure tükina, tervikuna. Õppides näiteks uut muusikapala kuulame esmalt selle pala algusest lõpuni läbi. Võibolla kuulame seda lugu erinevate mängijate esituses.

Selleks, et mõnest oskusest head ülevaatet saada tundubki olevat parim viis kasutada meile kui inimesele omast oskust imiteerida (juba beebina teeme seda) ja kaasasündinud oskust visualiseerida (meil kõigil on see oskus olemas).

Seejärel jagatakse see üks osa võimalikeks kõige väiksemateks osadeks. Näiteks harjutades üht viisijuppi.

Osadeks võtmisel on oluline õppida iga väiksem osa eraldi ja siis panna need kokku moodustades suurema osa. Ning siis tuleb mängida ajaga. Esmalt sooritatakse tegevust väga aeglaselt ja siis tõstetakse kiirust, et õppida tegevuse arhitektuuri.

Tegevuse arhitektuuri terminit raamatu autor ei selgita. Siiski julgen väita, et see tähendab tegevusele omaseid nüansse. Erinevatel tegevustel on need erinevad. Näiteks kui ma alustan raamatupidamist, siis õpin koostama ühte kannet korraga. Vaatan detaile – deebet, kreedit. Seejärel uurin, kuidas tehtud kanded aruannetes kajastuvad. Edasijõudnuna oman lisaks tavalisele konteeerimisele ka töö jaotamise oskust. Milliseid tegevusi teha enne, milliseid pärast, nii et ajakasutus oleks efektiivne. See kõik kokku moodustab tegevuse arhitektuuri.

2. Korda tegevust

Viimaseks tuleb seda kõike korrata.

Järjepidevus mängib siin suurt rolli. Müeliin on elav kude ja nii nagu kõik elav, ta kas laguneb või kasvab. Kui me jätame treeningu 30 päevaks vahele, meie oskus kannatab. Mida vanem me oleme, seda kriitilisem on järjepidevus.

Oluline ei ole siinkohal niivõrd harjutamise pikkus ja sagedus, vaid järjepidevus.

Praktika peab olema läbimõeldud ja produktiivne. Näiteks rohkem kui 3-5 h päevas on liiast, sest tegemist on keskendumist nõudva sügava treeninguga. Me harjutame keskendumist ja korraga keskenduda üle 2 tunni suudavad vähesed. Sügav treening peab meid väsitama.

3. Õpi oma tegevust tunnetama

Selleks, et õppida oma tegevust tunnetama – nö tegutseda tundega, tuleb oma teadvus tegevusele häälestada. Tuues näite viiulimängust, on see järgmine: enne kui hakata viiulit mängima, tuleb häälestada pill ja seejärel oma kõrv. Tegevuse eesmärgiks on viia end seisundisse, kus sa tuvastad eksimuse – vale noodi. Selleks, et märgata vigu, mida korrigeerida, tuleb sul need koheselt tuvastada. Kui me teeme vea, siis peaks see meid häirima ja tekitama soovi viga parandada. See tunnetus on tunne ja me harjutame keskendumist.

Oskus, mida mina õpin on kirjutamine. Olen selgitanud seda protsessi endale järgmiselt: minu ülesandeks kirjutama asudes on viia end seisundisse, kus ma olen täielikult kohal. Kus ma tean, miks ma kirjutan ja mida ma kirjutada tahan. Kus ma tahan aru saada igast lausest ja sõnast, mida ma kirja panin. Kus ma märkan, kui mõni lause on segane või “häälest ära”. See on keskendumine, mida ma vajan, et kirjutada hästi ja veelgi enam – suurepäraselt.

Sügav treening nõuab motivatsiooni. Kuidas leida süüde, mis selle sütitab?

Niisiis on oskuse arendamiseks ja müeleeni isolatsiooni loomiseks tarvis sügavat treeningut. Sügav treening pole aga tühine asi, mida on kerge teha. See nõuab energiat, kirge ja pühendumist. Teiste sõnadega – meil on vaja talendi teist osa – motivatsiooni kütust.

Raamatust loen, et see säde või süüde, mis tagab õppimiseks vajaliku energiavoo, ei pärine mitte meie seest, vaid on aktiveeritud välisest keskkonnast. Need esmased vihjed võivad olla lapsepõlves kogetud sündmused (vanema surm) või keskkonna mõjurid (kellegi toetus, suhtumine, eeskujud, mõne videoklipi nägemine jne). Nende sündmuste tagajärjel kujuneb meil teatud alateadlik uskumus või arusaamine (minapilt), mis määrab lõpptulemuse oskuse arendamisel.

Ka keele kasutamine on väline stiimul. Näiteks oskuslik kiituse pakkumine, aitab kaasa süüte järepidevale põlemisele. Carol S. Dweck (raamatu “Mõtteviis. Uutmoodi psühholoogia edu saavutamiseks” autor) tegi uurimistööd, kus jõudis järeldusele, et lapsed, kelle puhul kiidetakse pingutust, õpivad rohkem, kuna on valmis vastu võtma raskemaid ülesandeid. Samal ajal õpilased, kelle puhul kiidetakse nende intellekti (sa oled väga tark), arenevad vähem, sest kardavad eksida ning seetõttu ei võta uusi raskemaid ülesandeid enda proovile panemiseks.

Kõik saavad neid väliseid stiimuleid ise luua. Näiteks koolisüsteem KIPP, mis asutati kahe koolisüsteemi vastu võtleja poolt, koolitab Ameerika vaesemas piirkonnas immigrante ja teisi mitte ameeriklasi. Nende esmane eesmärk on aidata need noored lapsed kolledžisse. Kuidas nad seda teevad? Nad ümbritsevad lapsed informatsiooniga, mis saadab neile pidevalt sõnumit, et nemad võivad minna kolledžisse õppima. Nad külastavad riigi erinevaid kolledžeid ja tutvustavad neile õpilasi, kes on pärit KIPP koolist ning õpivad seal. Kui esmalt on nende pisikeste laste peas vaid pisike idee, et nemad ka võivad minna kolledžisse, siis selle tohutu kordamise ja toetuse tulemusel läheb KIPP süsteemist kolledžisse õppima 80% õpilastest.

Milliseid teadmisi saab raamatust kasutada loomaks endasse maailmaklassi teadmisi

Daniel Coyle ei ole kahjuks raamatu lõpus konkreetseid kasutusõpetusi raamatus räägitu kohta välja toonud. Tegin seda iseenda jaoks järgmiselt:

1. Võtan omaks uskumuse: meil kõigil on võimalik saada suurepäraseks ükskõik millises oskuses, mille omandamine ei sõltu keha füüsilistest parameetritest.
2. Olen kannatlik: oskuse omandamiseks on vaja aega ja treeningut.
3. Otsin parimat nõu: treening peab olema läbimõeldud ja tagasisidestatud. Ainüuksi tegevuse tegevusest ei piisa. Meil on vaja oma sooritusele ka tagasiside, et järgmine sooritus oleks täpsem ja parem.
4. Olen järjepidev: treening peab olema järjepidev, sest ainult järjepidev impulsside aktiveerimine õigete närvirakkude vahel kasvatab müeliini.
5. Minu ülesanne: 1. valin oskuse, mida soovin endas arendada 2. otsin sobiva meetodi, mida enda peal proovin 3. panen kalendermärkmikusse Eduplaneerija kirja, millal treening toimub.