Minu lugu ehk universumi suurim kingitus meie perele

Taas on mul väga hea meel jagada üht edulugu. Eriti tänulik olen, et mul on õnnestunud seda kõrvalt jälgida. – Helina

Minu lugu ehk universumi suurim kingitus meie perele.

Tahan teiega jagada oma elu suurimat üllatust-kingitust Universumi poolt.

Kevadel, kui Helina esitas üleskutse panna kirja oma ihalus ja talle saata, siis inspireeris mind Helina kirjutis nii väga, et paningi kirja oma suurima, viimastel aastatel mõeldud unistuse. Meie uus kodu.

Kuna meie peres kasvab ratastoolilaps, siis pidi meie uus kodu olema paljude pisidetailidega, mis oleksid just meie pere vajadustele vastavad.

Näiteks, tuppa sissesõit mööda kaldteed või veel parem, kui polekski peaaegu üldse treppi, saaks kohe käruga tuppa sõita. Teiseks, vannituba peaks olema trapiga, mitte dushinurga ega vanniga, kuna meil on lapse pesemise jaoks eritool, mis on küllaltki lai, et mitte sobida dushinurka ning vanni. Just trapp põrandas oleks meie perele kõige sobivam. Lisaks oli minu vaimusilmis avatud köök-elutuba, selline piklik. Kuna mina toimetan palju aega köögis, siis tahaksin, et mul oleks ülevaade mida laps toas teeb ja ühe silmaga kiikaks ka telerit. Oma hoov või õu pidi kindlasti olema, sest ma ei jaksa kogu aeg minna käruga sõitma kuhugi parki või randa. Nii tore oleks ju panna ta lihtsalt õue mängima, kuhugi teiste silmade eest varjule, omaette lihtsalt mängima.

Kui ma olin selle unistuse Helina jaoks kirja pannud, siis sain aru, et see pole mitte mingi korter millest ma unistan, vaid maja mis maja. Aga samuti sain ma ka teadmise, et MAJA ja Tallinna linnas, kus me peame elame, et lapsel oleks lasteaia koht, meie pere endale kuidagi lubada ei saa.

Igatahes, panin ma selle unistuse siiski kirja ja saatsin Helinale. Mul õnnestuski saada oma ihalusega nende kümne hulka, keda Helina kirja teel nõustab. Umbes 1 kuu jagu sain ka Helina nõuannete kohaselt oma Ihaluse-teemaga mõtetes tegeleda … ja siis pöördus minu Elu hoopiski teistele radadele, nii et oma uue kodu unistus jäi paariks kuuks lihtsalt soiku.

Tagantjärgi tarkusena võin öelda, et olin seemne mulda pistnud, teda alguses kõvasti poputanud ja siis lihtsalt lasksin tal olla; ei kakkunud pidevalt seemet välja mõtetega, et meie ju küll omale mingit maja lubada ei saa.

Sügise hakul tuli aga uue kodu teema meie peres taas teravalt päevakorda ja mõtlesime abikaasaga, maksku mis maksab mingi koduvahetus ära teha. Praeguselt teiselt korruselt kuhugi madalamale, sest süles lapse tassimine teisele korrusele ei ole meile enam varsti jõukohane.

See „unistustekodu“ oli jäänudki meie mõtetes „unistustekoduks“. Mõtlesime, et võtame vahepeal mingi vahepeatuse ja siis hiljem tegeleme selle unistuste-koduga edasi.

Ühel suvalisel päeval võtsin lahti kinnisvaraportaalid ja hakkasin surfama. Panin otsingusse 2-toalised korterid ja märksõnaks oma õu/aed/hoov, sest see oli väga oluline.

Ja mis ma siis leidsin! Müüa 2-toaline korter, oma aiaga, avatud köök-elutuba … kui ma selle kuulutuse pildigalerii avasin, siis jäi tõepoolest suu lahti. Olin „komistanud“ kuulutuse otsa, kus müüdi maja alumist korrust oma aiaga.

Tegemist on väikese majakesega, kusjuures sissesõit tuppa on ca 10 cm kõrguse trepiga. Just nii nagu ma oma vaimusilmis ette olin kujutanud. Tundub lihtsalt uskumatu – selles majas on vannituba just trapiga, elutuba ja köök on just selline piklik ruum, nagu ma olin taas oma vaimusilmis ette kujutanud. Lisame siia veel selle fakti, et ma panin otsingusse – 2-toaline korter, mitte maja ega majaosa. Pluss see, et tegemist on just nii suure pinnaga nagu meie perele vaja on ja just sellise hinnaga (omanik oli just hiljuti hinda alla lasknud), mida meie pere välja kannatab. See majakene ootas just meid!

Universumil võttis kõigest 2-3 kuud aega, et tuua minuni minu suurim ihalus-unistus! Aitäh-aitäh-aitäh! Uskuge, kõik on võimalik. Tõin teieni oma loo just selleks, et teid inspireerida. Looge oma peas kujutluspilt unistusest, mida soovite täide viia … ja see täitub! Kindel mats! – Hiie