Peaaegu iga kord, kui keegi kirjeldab mulle oma soovimatut olukorda, kuulen ma teda ütlemas – see on õppetund. Sageli mõeldakse selle all midagi, mis juhtus minevikus, eriti just neid detaile selles sündmuses, fakte, mis juhtus. Justkui sündmus ise, oleks pidanud mulle midagi õpetama. Haruldane ei ole ka tõdemus, et ei teata, mis see õppetund siis oli.
Võttes eelneva lõigu kokku näeme, et seda laadi õppetunni otsimine on asjatu ja kasutu, sest me ju ei õpi nii midagi.
Mis siis on õppetund?
Kui inimene lõpetab teiste (inimeste) süüdistamise, lakkab võitlemast tingimustega ja hakkab oma elu olukordi kasutama kui abivahendeid, jõuab ta edasiliikumiseni, läbi mille avastab ta iseenda peidetud jõud ja võimalused. – James Alleni mõttetera
2013. a võtsin selle idee vaatluse alla ja tõesti mõtisklesin selle üle. Mõtisklesin selle üle, et miks inimesed nii massiliselt seda lausekatket kasutada armastavad ja mida see siis tegelikult tähendab. Kus see õppetund siis on? Kui mõni sündmus tõepoolest sisaldab endas mõnd õppetundi, siis kas see mitte ei peaks aitama mul muutuda? Ja kuidas ma saan muutuda, kui ma tegelikult ei tea, miks see sündmus minu ellu tuli ja millist õppetundi ta endas kandis?
Mõtisklesin ja jõudsin järgmisele järeldusele:
Õppetund ei ole midagi välist, see on sisemine. Õppetund ei ole minevikus, see on olevikus.
Õppetund sisaldub olevikus, see seisneb meie oskuses edasi minna sellega, mida me teada oleme saanud. Ja kui me leiame õppetunni olevikus ja iseenda seest, siis olemegi leidnud võimaluse muutuda.
Sellele järeldusele aitas mul jõuda James Allen, kes kirjutab: kui inimene “hakkab oma elu olukordi kasutama kui abivahendeid”. Kui sa mõtled veidi selle tsitaadi üle, siis ma usun, jõuad sa samasuguse järelduseni nagu mina – olukorrad on saadetud meile selleks, et me saaksime nendes olles õppida. Need on kingitused, mis pakuvad meile ainulaadset võimalust iseenda muutmiseks.
Võtame mõne üldise näite: ütleme, et olen juba mitmendat korda üritanud luua kauakestvat suhet, kuid ükski pole õnnestunud. Nüüd taas kohtasin üht toredat inimest, kellega tekkis hea klapp ning sügav usaldus. Paar aastat sai koos elatud, kuid siis toimus lahkuminek, jälle.
Nigel olukord? Midagi, mida me tahaksime vältida, midagi, mis oleks võinud olemata olla. Tekib küsimus, miks siis minul ei õnnestu suhet luua? Hakates otsima tavapäraselt olukorrast õppetundi võime jõuda hoopis järelduseni, et võibolla pean õppima hoopis üksi olema, mitte suhet igatsema.
Kuid kas see ikka on õppetund, mis meil tuleb ära õppida?
Seepärast kordaks veel – õppetund ei ole midagi välist – teine inimene, suhe, üksi olek vm, see on sisemine ja õppetund ei ole minevikus, see on olevikus. Oluline ei ole mitte niivõrd see sündmus ise, vaid meie reaktsioon – mõtted tunded, mis järgnevad sellele sündmusele.
Võibolla tunned sa end taas petetuna – kuidas sa sellest lahti lased? Võibolla tunned sa end hädavaresena, sest oled suguvõsas ainus vallaline – kuidas sa sellest lahti lased?
Mõtle nii … selleks, et meie elu muutuks, tuleb meil muutuda. Muutuda, see tähendab muuta oma mõtteid, tundeid ja käitumist. Meil kõigil on hirmud, mis meid mõjutavad ega luba saavutada tulemusi, mida me ihaldame. Sageli me isegi ei kuule neid. Kuidas me need mõtted avastame? Me avastame need läbi sündmuste.
Just siin on elusündmustel keskne roll.
Sündmused aitavad meil näha oma mõtteid
Kui meid on juba kolmas kord maha jäetud, siis ei ole vaja küsida mitte, miks ma ei oska õiget partnerit valida, vaid mis minus takistab eduka suhte loomist ja hoidmist. Oluline ei ole mitte see, mida ma suhte heaks tegin või mida teine pool ei teinud, vaid oluline on minu tunne – kuidas ma kogen antud olukorda. Tunnen ma üksildust, abitust, hoolimatust – ja kuidas ma endaga sellises olukorras kontakti loon. Kasutades oma elu hetke olukorda, saan leida sellele küsimusele vastuse ja iseendas vajalikud muutused teha – olukord ise ongi õppeklass.
Minu õppetund
Kui ma 2013. aastal mõtisklesin selle üle, mida siis oma sooviga – olla kolme tütre ema – teha, pidin tegelema andestamise ja lahti laskmisega. Pidin andestama endale, et olin teinud palju valesid (enda meelest ja antud hetkel) otsuseid, pidin lahti laskma võimalusest üldse saada veelkord emaks. Pidin õppima aktsepteerima olukorda nii, nagu see oli.
See ei ole kerge, ma ei ütle seda. See on väga raske, sa tunned end õnnetuna, kuid vähemalt on sul siht oma mõtete jaoks.
Ma olin viiimased kuus aastat tublisti pingutanud, olin väga palju muutunud ja saavutanud mõningast edu, kuid ma tundsin, et kõige olulisemas olen ma ebaõnnestunud. Minu enda jõud oli otsas. Mul polnud aimu ka, mida teha, et veelkord emaks saada. Tundsin end täpselt samasuguses situatsioonis olevat kui 2007, mil soovisin, et saaksin üle hirmust rääkida inimestega ja mul polnud aimu, kuidas see võiks juhtuda. Seega ei jäänud mul muud üle, kui lihtsalt lahti lasta.
Selles peitubki situatsiooni võlu. Ma ei oleks iialgi suutnud õppida lahti laskmist sel viisil, kui ma poleks sellisesse olukorda sattunud, ühesõnaga kui mind poleks elu vastu seina surunud ja näidanud mulle, et ainult minu pingutusest ei piisa.
Kuuldes suurepärast uudist, et olen rase, olin jõudnud uude olukorda, mis võimaldas edasi õppida. Ma olen kogu oma elu olnud tugev kontrolli armastaja. Kui asjad alluvad minu kontrollile, tunnen end hästi, kui need ei allu minu kontrollile, on ka minu enesetunne väga kehva. Seega olen otsinud alati võimalusi, kuidas kontrolli omada.
Kuid oled sa kunagi mõelnud, kui keeruline on muna- ja seemneraku ühinemisel tekkiva elu areng? Tõde ju on, et see ei allu absoluutselt inimese enda otsesele kontrollile – ma ei saanud midagi teha, et see pisike embrüo ilusti areneks ja terveks beebiks kasvaks. Sain ainult oodata. Mida aga teha oma mõtetega?
Kuna ma pidin ju midagi selles situatsioonis mõtlema (sest mõtted tulevad ju ise) – leidsin endale uue õppetunni ja harjutasin tänulikkust. Ma ei oleks iialgi jõudnud oma sisemuses tänulikkuse nii sügava tunnetuseni nagu ma jõudsin selle raseduse ajaga ja peale seda oma kahe tütre sünni järgselt, kui poleks olnud neid olukordi minu elus. Need olukorrad võimaldasid mul õppida.
Mitte ükski raamat, koolitus ega miski muu ei paku meile nii suurepärast kõikvõimast võimalust õppida, kui seda pakub meile meie elu situatsioon. Kasuta seda. Ära ole kinni minevikus, vaid kasuta olevikku, mis on loodud mineviku mõtete poolt.
Pea meeles, õppetund ei peitu mineviku sündmuses (selle faktides), vaid oleviku hetkes – kuidas ma nüüd ja praegu saan hakkama sellega, mis juhtus, sellega, mis on, ning kuidas ma aitan end edasi sinna kuhu ma teel olen hoolimata sellest, mis juhtus või mis hetkel on.
See, mis juhtus, on õnnistus, sest just uus loodud olukord lubab meil kasvada kiiremini ja sügavamalt, kui me suudaksime ilma selle olukorrata. Olen tänulik.
Kirjutatud 04.05.2018
Kirjuta sõnum või küsimus