Olen olnud üle poole oma tänasest elust mitte-enesejuhtija.
Ma ei teadnud, kuidas end aidata tegutsema, kui tegevus tundus ebamugav. Isegi e-kirja kirjutamine ei olnud sageli tegevus, mida oleksin saanud kergusega teha. Rääkimata telefoniga helistamisest või võõra inimese kõnetamisest. Oma soovide või mõtete avaldamine avalikul koosviibimisel oli range “ei”.
Ometigi tahtsin ma enamat, sest selline piiratus rõhus ega lubanud mul liikuda oma tegelike soovide poole.
Ettevõtjaks hakkamine nõudis klientide leidmist. Sissetuleku loomine nõudis iseenda pakkumist ja raha küsimist. Abikaasaga paremate suhete loomiseks oli vaja alaustada ebamugavaid vestlusi. Laste eest seismine nõudis teinekord väikest vaidlust lasteaiakasvatajaga ja riigilt teenuse saamiseks tuli vastu hakata omavolilisele riigiteenistujale. Kõik see nõudis täiuslikku enesejuhtimist, mida mul ei olnud.
Ihkasin saada tegutsejaks ja otsustasin, et ma leian selle valemi, mis ühest inimesest teeb tegutseja ja jätab teise tegevusetult elu pealtvaatajaks.
Pühendusin sellele ideele ja 16 aastat hiljem olin saanud tegutsemise eksperdiks. Võib öelda igaühele, miks ta mõningaid tegevusi teeb ja jätab teised tegemata. Miks ta ei suuda kaalust alla võtta või oma toodet / teenust müüa. Pole vahet, milline on tegevus, protsess on üks ja sama.
Siin sulle siis nimekiri olulistest asjadest, mida enesejuhtimine nõuab ja see ei ole nõuanne “tee seda hirmust hoolimata”.
#1 Iseenda tundmine
Kõige suurem viga, mida mitte-tegutsemisel tehakse, on keskendumine tegutsemisele. Kui mul on raske tegutseda, siis see on tagajärg. Keskenduma peaksin hoopis iseenda tundma õppimisele, sest sellest saab probleem alguse. Mida enam ma ennast tunnen, seda paremini saan end aidata. Meil Mõttekoolis on valem enese tundma õppimiseks.
#2 Oskus luua selgust
Sageli kurdetakse, et ollakse nii väsinud tegutsemisest ja ei taheta enam teha neid tegevusi, mida tehakse. Kuid mitte tegevus ise ei ole väsimuse põhjus, selgusetus on. Me ei saa aru iseendast ega põhjustest, mis selle tegevusega lahti on. Miks mul on e-kirja kirjutamine raske. Miks ma ei taha enam teha oma igapäevatööd. Miks ma ootan, et see projekt ometi lõppeks. Mida segasem on minu jaoks olukord, seda suurem on tõenäosus, et ma loobun tegevusest või survestan end jõuga tegutsema, et asi lõpule viia. Kumbki variant ei mõju hästi ja tulemuseks on kas paigalseis või enesekurnamine.
#3 Oskus uskuda oma soovi
Me ei ole harjunud mõtlema usust kui oskusest. Usk kas on või mitte. Ma kas tunnen end mõne ideega kindlalt või mitte. Kuid see pole nii. Usk on tunne, mille ma loon oma enda mõttega. Kuid ma vajan usku, et tegutseda. Kui mul veidikenegi usku ei ole, kui mul ei ole ettekujutust, et see tegevus mind mingit moodi aitab, ma ei tegutse.
Mõtle, milleks tegutseda, kui tegevus loob hullema olukorra kui selle, kus ma täna olen. Ma pigem ei küsi palgatõusu, kui riskin sellega, et pean nägema ülemuse kurja nägu kogu järgmine aasta. Ma pigem ei võta abikaasaga ebamugavat vestlust üles, kui tulemuseks on üsna kindlalt tema emotsionaalne pahameel minu vastu.
Mida väiksem on minu usk soovitud tulemusse, seda vähem on mul soovi tegutseda. Kuid nagu ma ütlesin, usu loomine on oskus. Ja iga oskus on õpitav.
#4 Otsus
Otsus on tööriist, mis paneb i-le punkti. Me võime lõpmatult mõelda sellest, mida me tahame või kuidas me peaksime tegutsema ja millised on soovitud tagajärjed. Me võime lõpmatult teha ettevalmistusi ka usu loomiseks, kuid kui me ei tee otsust ega jää sellele kindlaks, mitte midagi meie elus ei muutu. Elu ei liigu vaid seisab paigal.
Otsuse tegemine on enesejuhtimise “kriitiline” komponent. Ainus viis saada kasu kogu eelnevast mõttetööst on teha otsus ja viia see ellu.
#4 Loomisprotsessi tundmine
Kuid otsus jääb sageli tudmatuse taha. Me ei saa olla lõpuni kindlad, et asi õnnestub. Seega ma ei tegutse. See on nii seetõttu, et meil pole oma hirme millelegi toetada. Minul on. See on loomisprotsess, mis toimib igal tasandil ja igal pool ühte moodi. Ükskõik kui tundmatu on ka tulevik, ma tean, mis mind ees ootab, kui ma tegutsen ja see aitab mul tegutseda.
Loomisprotsess näitab, kuidas ma kasutan oma enda mõtteid ja loon seda, mida ma tegelikult tahan. Ja seda saad ka sina õppida.
Õpetan kõiki neid teadmisi Mõttekoolis.
Seega tegevusetuse ületamiseks on meil vaja esmalt isennast tundma õppida ning luua selgust ja usku oma teadvusse. Seejärel õppida tegema pidavaid otsuseid ning kõige selle juures aitab meil ebamugavuses tegutseda teadmine loomisprotsessist.
Usu mind, nii lihtne see ongi. Ja sa võid teha mida iganes ja tunda end sealjuures nii nagu ise tahad.
Tahad neid oskusi õppida? Tule Mõttekooli!