Sõbrapäev on saanud aja jooksul ka Eestis tähistatavaks pidupäevaks. Ja tõenäoliselt seetõttu, et ma olen 12-aastase tütre ema, on see pidupäev ka mind puudutama hakanud.
Kui traditsioon on juba koduõuele tulnud, siis võtsin hetke ja mõtisklesin, mida see päev siis minu jaoks tähendada võiks. Mind huvitas küsimus “mis on see üks ja ainus küsimus, mida ma sõbrapäeval endalt küsida võiksin?”
Veidi googeldamist ja jõudsin väga suurepärase ideeni: ja see ei olnudki minu üllatuseks – mida sõbrale kinkida või kuidas sõbrapäeva tähistada.
See oli hoopis …
Kuidas ma saaksin iseennast rohkem armastada?
Kui selle üle veidi mõtiskleda, siis just seda küsimust me ju küsima peaksime. Kes on meie kõige-kõige parem sõber – mina ise. Kust saab minu elus sõprus alguse – minust endast.
Kui sinu elus on valdkondi, millega sa päris rahul ei ole, siis just see on täiuslik küsimus, mida endalt küsida. Pealegi on 14. veebruar ilus aeg, et suhted iseendaga taas romantiliseks muuta.
Kuidas armuda iseendasse
1) Ole tähelepanelik
Jälgi oma mõtteid, kuid loobu kriitikast. Kuulates oma mõtteid, õpid end tundma. Kuulates saad teada, mis sulle haiget teeb, mis sind rõõmustab. Kuulates iseenda mõtteid ilma neid hindamata hakkad mõistma, kes sa tegelikult oled.
Kui oled armunud, siis sa ju kuulad ja kuulad väga tähelepanelikult.
2) Kohtle oma keha hästi
Söö ainult seda, mis on sinu kehale hea. Kui oled tähelepanelik, siis kuuled, kuidas keha sind juhendab. Vähenda kohvi, alkoholi ja suhkruga magustatud jookide tarbimist. Kui oled seda mõnda aega teinud märkad, kuidas sinu soovid toitumise osas on muutunud.
Leia endale sobiv keha liigutamise viis, olgu see siis kasvõi pool tundi jalutamist sõbraga.
Luba endale piisavalt und. Sinu keha ei ole sidrun, millest kõik välja pigistada. Keha on sinu kuulekas teener, kuid me peame arvestama ka tema vajadusega.
3) Rahusta oma hinge
Mõned märksõnad – veeda aega looduses, vaikuses. Mine massaazi. Kuula innustavat ja hingeliigutavat muusikat. Praktiseeri tänulikkust.
4) Tee seda, mida sa armastad
Avasta iseenda jaoks uusi tegevusi ja hobisid. Kui sa ei proovi, ei saa sa kunagi teada, kas sulle meeldib. Kui sa ei katseta, ei saa sa kunagi teada, milleks sa suuteline oled.
Nii et mis iganes ideed oled sa endaga juba pikalt kaasas kandnud, täna on võibolla just õige päev see järgi proovida.
5) Ole enda vastu alati aus
Ole teadlik oma põhiväärtustest ja juhindu alati nendest. Kohtle iseend nii nagu sa tahad, et sind koheldakse. Ole sina ise, ALATI, ja väljenda end julgelt ja täielikult. Küsi endale alati parimat. Luba endale alati parimat.
Jagan sinuga üht ilusat mõtet, mille üks armas sõber mulle saatis:
Armastan sind mitte üksnes seepärast, kes sa oled,
vaid kes ma sinu seltsis olen.
Ma ei armasta sind üksnes seepärast, kuhu sa oled jõudnud,
vaid ka seepärast, kuhu mina sinuga jõudnud olen.
Ma armastan sind seepärast, et sa oled teinud rohkem kui mistahes õpetus,
et mind paremaks muuta,
ja sa oled teinud rohkem kui mistahes saatus, et mind õnnelikuks muuta.
Sa oled teinud seda ainsagi puudutuseta,
ainsagi sõnata, ainsagi viipeta.
Sa oled teinud seda olles sina ise
Võib-olla sõbraks olemine just seda tähendabki.
Armastust ja sõprust tänasesse ja igasse päeva.
Tere.
Miks alati tunnen end süüdlasena kui Sinu blogi loen?
Sest tean, et olen edasi lükanud oma tegevust, hariduse omandamist. Ise valisin ju selle, et läksin sügisel uuesti kooli, kuid koolikohustust, õppimist, ikkagi korralikult ei täida.
Enda arvates armastan ennast sellisena nagu olen. Kas enda isikuse aktsepteerimine on sama kui enda isiksuse armastamine?
Võibolla vajan kedagi kes mind utsitaks õppimisele? Või kui teisiti öelda: selleks et kellegagi koos olla saaksin, siis selleks võtaksin end kokku mõneks tunniks päevas et ülejäänud aeg veeta koos kaaslasega.
Elus enda tehtud vigasid ei saa kustutada kustutuskummiga, neid saab parandada, heastada. Kuskil mu mõtetes on mingi pisike viga, mida parandama pean.
Tänud
Enese aktsepteerimine ja armastamine on minu jaoks erinevad, kuid armastus enda vastu ei saa tulla enne, kui olen õppinud end aktsepteerima sellisena nagu ma olen.
Kui ma end ei aktsepteeri, tunnen end sageli süüdlasena – just nii nagu sa kirjutad. Sa sõdid reaalsusega. Sa ei aktsepteeri seda, et sa ei teinud. Sa heidad endale pidevalt ette, et olekid võinud teha paremini.
Enese aktsepeteerimise üheks abistavaks ideeks on – ma tegin nii või teisiti oma parima, ükskõik, mida ma ka endalt ei oodanud, tegin vastavalt oma tolle hetke teadlikkusele.
Kui ei teinud – andsin parima, kui tegin, andsin parima.
Alles pärast seda, kui olen öelnud minevikule ja olevikule okei, saan hakata liikuma edasi ja väljendada end rohkem – sh teha ära need tegevused, mida olen endale lubanud.