Situatsioonid ei kujunda inimest, need pelgalt paljastavad ta iseendale,
ütleb James Allen oma klassikateoses “Nagu inimene mõtleb”.
Tüli töökaaslasega, ootamatu rahaline väljaminek, töökoha kaotus, terviserike või tehtud ebaõiglus. Kas paratamatud sündmused? Saadetud õppetunnid? Võimalused iseenda tundma õppimiseks? Või midagi muud?
James Allen lisab,
inimesel tuleb kasutada iga oma kogemust, ka kõige tühisemat igapäevasündmust kui vahendit vajaliku teadmise saamiseks, mis aitab tal jõuda arusaamise, tarkuse ja jõuni.
Meil kõigil tuleb elus ette igasuguseid situatsioone. See kuidas me neisse suhtume ja reageerime, määrab meie lõpptulemuse.
Mida sa endale ütled, kui mõni ebameeldiv situatsioon sinu ellu lipsab? Ja kuidas sa siis käitud? Pead sa seda paratamatuseks ja lihtsalt ootad kuni see möödub. Arvad sa, et see on saadetud õppetund ning sa proovid seda õppetundi sealt leida? Kasutad sa võimalust, et selles olukorras end paremini tundma õppida? Või sootuks midagi muud?
Tegelikult ei ole küsimus kunagi situatsioonis (faktis) endas, vaid pigem meie oskuses selles situatsioonis toime tulla. Mida enam me oleme kasvanud, seda keerulisemates sündmustes oskame me adekvaatselt reageerida ja lahendusi leida. Ebameeldivad olukorrad ei saa meie isiklikust maailmast kunagi otsa, kuid meie võimekus neid lahendada peaks iga olukorraga kasvama.
Kirjutasin ühes oma blogis loo sellest, kuidas ma ärritusin iga kord, kui minu kolmeaastane tütar piima maha ajas. Analüüsime seda veidi:
Olukord: kolmeaastane ajas piima maha.
Minu reageering: ärritun lapse peale ja tõstan häält.
Kui selline situatsioon kogu aeg kordub, ei liigu ma kuhugi. Kõik jääb samaks. Vastavalt James Allenile pakub aga antud situatsion võimalust kasvada. See tähendab, et mul on võimalus endast midagi teada saada. Mis mind tegelikult ärritab? Ilmselge vastus oleks – laps oli lohakas ja ajas piima maha. Ilmselged vastused ei pruugi olla aga need õiged. Pealegi on olemas mõttetreeningute põhitõed ja üks nendest ütleb, et miski väljaspool mind ei saa otsustada selle üle mida ma mõtlen, kuidas ma end tunnen või kuidas ma käitun. Teisiti sõnastades – minu ärrituvuse põhjus ei ole selles sündmuses. Ma ei ärritunud mitte seepärast, et laps piima maha ajas vaid millegi pärast, mis mind isiklikult puudutas. Just selle vastuse leidmine aitab mul end paremini mõista ja see olukord annab mulle suurepärase võimaluse selle avastamiseks.
Situatsioonid ei kujunda inimest, need pelgalt paljastavad ta iseendale. Mida see sündmus mulle paljastas?
Ma avastasin, et tunnen end olukorras, kus mulle endale aega ei jää. Seetõttu iga väiksemgi lisa liigutus (antud olukorras siis koristamine) röövis minult minu isiklikku aega. See oligi tegelik põhjus, miks ma ärritusin. Tänu sellele situatsioonile saan teha oma elus korrektuurid ja oma igapäeva rohkem nautida.
Omandades spirituaalse õppetunni, mis sisaldub igas tema situatsioonis, olukord möödub ja teeb ruumi teistele tingimustele.
Oled kindlasti tähele pannud, et mõned sündmused meie elus korduvad? Jään iga päev kohtumisele hiljaks. Iga kord kui on allahindlused, on minu pangakontol just nii palju nagu null eurot. Alustan küll uute tegevustega, kuid ei jõua nendega kunagi lõpuni.
Ka need on situatsioonid, mis ootavad meie mõttetegevust. Need ei kao iseenesest. Need ootavad meiepoolset tegutsemist läbi mille me kasvame ja laseme need vanad olukorrad lahti.
Kuidas on aga ootamatute sündmustega – juhtub mõni õnnetus, keegi ütleb sulle halvasti, kaotad ära pere ülalpidamiseks mõeldud rahasumma või lubav tehing läheb vett vedama?
Olen sageli kuulnud inimesi seepeale ütlemas, et ju see on siis minu õppetund. Jah, ja edasi … Kuid edasi ei tule justkui midagi. Me vaid lepime ja konstanteerime fakti ning pigem kinnitame endile, et olime selle sündmuse ise välja teeninud ja teha pole midagi. 2013. a mil mul oli palju aega mõelda jõudsin ma aga järgmisele järeldusele – õppetund ei ole mitte sündmus ise, vaid õppetund seisneb protsessis ehk minu osalemises selles sündmuses. Minu osalemine selles sündmuses tähendab seda kuidas ma tulen toime oma mõtete, tunnete ja tegevuste juhtimisega antud uues olukorras. Lähen ma endast välja või suudan olla rahulik? Tardun ma paigale või hakkan otsima lahendusi? Just see protsess, läbi mille ma sellest olukorrast väljun, on väärtuslik õppetund (mitte juhtunu ise). Juhul, kui sa läbi selle protsessi kasvasid (omandasid spirituaalse õppetunni), kaob antud sitatsioon ja teeb ruumi uutele väljakutsetele.
Kirjuta sõnum või küsimus