Kuidas ma saaksin endale põhjendada, et tuleviku toomine olevikku on tõepoolest reaalne?

Paljudes enesearengu tehnikates öeldakse, et selleks, et sinu soovid täituksid, pead sa mõtlema neist nii, nagu nad juba oleksid täitunud. Niisiis olevikus. Ma ei suuda seda teha, sest see on ju vale! Kui ma midagi soovin, siis tähendab see ju seda, et mul ei ole seda.

Kuidas ma saaksin endale põhjendada, et tuleviku toomine olevikku on tõepoolest reaalne?

Nii küsib ilmselt inimene, kes hindab küll kõrgelt tõde, kuid on samaaegselt kinni piiratud tões, s.t faktides. Kui meenutan oma arengulugu, leian sealt sarnase kahtluse.

Nimelt palus minu mõttetreener mul valida endale loom, kelle karakter tundub mulle minuga kõige enam sarnanevat. Kas ma olen paabulind, panter, öökull või delfiin?

Kui ma olin antud ülesande läbi vaadanud vastasin, et ma ei saa valikut teha, sest loom, kelle iseloomujoontega ma kõige suuremat sidet tunnetasin (ehk kes ma tahtsin olla), ei olnud mina. See loom oli enesekindel, julge, tegutseja, juht – kõik see, mida ma iseendasse küll tahtsin, kuid mida ma endas ei näinud.

Siis ütles mu mõttetreener sõnad, mis muutsid igaveseks mu arusaama minust endast – kui sa tahad see (loom-karakter) olla, siis sa oled. Vali ja otsusta.

Sel hetkel, mil ma lõpetasin sõdimise teemal, et ma ei ole julge, enesekindel, tegutseja, eestvedaja – sel hetkel hakkas minu ees avanema tõde, mida ma enne ei näinud. Ühtäkki olin ma julge (küll mitte alati), enesekindel (küll mitte alati), innukas alustaja (küll mitte alati), kuid minus olid need alged olemas ja nad väljendusid tänu minu otsusele.

Otsusta, et sa näed, ja siis sa näedki. Kuni selle hetkeni olin ma vaid soovinud, et ühel päeval olen ma julge, tegutseja ja teiste innustaja, kuid see ei saanud sündida enne, kui ma hakkasin nägema, et ma juba olen kõik see, mida ma tahtsin.

Võibolla aitab seda selgitada loomisprotsess, mis ütleb, et me loome nii ennast, oma elu, kui ka asju selles läbi kolme tasandi: mõtte – tunde – füüsilise tasandi. Kõik need kolm tasandit on meie olemuse osad. Kui mul on idee, siis nii nagu ma just väljendasin, MUL ON see, mida ma tahan. Jah, seda ei saa käega katsuda ega silmaga näha, ma ei saa seda sõpradele näidata, kuid ma saan seda kirjeldada, sellest rääkida, sest mul on see olemas loomisprotsessi esimesel tasandil. Seega võib öelda, et kõneldes oma eesmärgist olevikus, ma ei valeta. Ma pole lihtsalt veel jõudnud tuua oma ideed füüsilisse vormi.

Vastus ilmus ajakirjas Üks