Kas tead seda häält oma peas, mis sind pidevalt kritiseerib? Jah, see on enesekriitika.
Selles blogis vaatame, mis on eneserkiitika ja ma annan sulle 3 kontreetset sammu, kuidas sellega toime tulla.
Miks me kasutame enesekriitikat?
Võrdlus
Esimene põhjus on võrdlemine.
Enda võrdlemine teistega tähendab oma väärtuse pidevat mõõtmist teiste inimeste õnnestumiste või esinemiste põhjal. See toob kaasa oma vigadele keskendumise ja iseenda määratlemise läbi nende vigade. Samuti oma vajaduste eiramise: oma füüsilise, emotsionaalse või vaimse heaolu ignoreerimine ja teiste vajaduste eelistamise enda omadele.
Meil tuleb mõista, et aju vajab pidevalt tagasiside selle kohta, kuidas meil läheb. Ja üheks automaatseks viisiks, kuidas aju seda teeb, ongi võrdlus väliste asjaoludega.
Vaadates “välja” st ajakirju, telerit, instagrami, facebooki, teisi inimesi jne, loob ta ettekujutuse sellest, kuidas asjad peaksid olema. Ja seejärel hakkab seda ettekujutust võrdlema sellega, mis on.
Edukad käivad iga nädal väljas.
Normaalsed inimesed õpivad kiiresti.
Saledad ei söö kunagi üle.
Hea lapsevanem on alati rahulik.
Töökatel inimestel on alati raha.
Kui ma nendele kriteeriumitele ei vasta, saan peapesu osaliseks iseenda poolt.
“Ma ei ole nii tark”, “Teised on minust palju edukamad”, “Ma ei oleks tohtinud seda pizzat süüa, kui rumal minust” jne tõenäoliselt ka palju karmimas võtmes.
Seega iseenda võrdlemine eeldustega, mis on kujundatud välisel pealiskaudsel vaatlusel, viib meid enesekriitikani.
Mineviku kogemused ja madal enesehinnang
Kui me oleme üles kasvanud keskkonnas, kus kritiseeriti, siis tõenäoliselt oleme selle mõtteviisi omaks võtnud ja kasutame seda oma mõtlemises. Me oleme harjunud nägema oma negatiivseid puudusi ning meil on raske vastu võtta enda tugevusi, mistõttu meie aju üritab neid vältida.
Selle mõtteviisiga kujundame endale madala enesehinnangu, mis toidab veelgi meie sisemist kriitkut. Sageli ei tule me selle peale, et võiks mõelda teisiti või kuidas siis mõelda teisiti.
Perfektsionism ja sotsiaalne surve
Kui tuua mõned levinumad põhjused, siis endale seatud ebarealistlikud nõuded ja hirm ebaõnnestuda on kaks suurimat põhjust, mis loob perfektsionismi.
Meie aju kipub vaatama seda sageli kui positiivset omadust. Näen seda oma klientide puhul. Sisimas me usume, et see on hea. Me oleme selle üle isegi uhked. Me ei lase standardeid alla ja teeme oma tööd ülimalt hästi. Kuid kuna see tegevus tuleb isiku vaimse tervise arvelt või viib asjade pideva edasilükkamiseni ja tähtaegade ületamiseni, siis tuleb meil näha perfektsionismi kui negatiivset omadust, mida see tegelikult ka on.
Sageli võib seda tekitada ka keskkonnast tulenev surve. Kui eksimusi karistatakse või mõistetakse hukka, siis kipub töö lõpetamine venima, sest tekib hirm saada osaks sellest negatiivsest tagasilöögist. Perfektsionismi nime all üritame seda tagsilööki vältida.
Kuidas enesekriitikast vabaneda?
Enesekriitika on laused sinu peas
Esimene asi on mõista mõttetreeningu põhimõtteid. Töö mõtetega nõuab eeldust, et mõtted ei ole ülimuslikud, vaid need on valitud. Ja kõik, mis toimub meie peas, on mõtted.
Austades seda olulist eeldust teeme kriitilise meele muutmise võimalikuks.
Ära peida oma mõtteid, ole hea kuulaja
Enesekriitilistel inimestel on sageli raskusi oma mõtete ja emotsioonide kuulamisega, kuna need mõtted on väga valusad ja keskenduvad isiku olemuslikele “vigadele”, mis tunduvad olevat fataalsed.
Selle tulemusena võivad nad püüda oma mõtteid ja arvamusi mitte ainult teiste eest varjata, vaid ei tunnista neid ka endale. Aja jooksul võib see muster soodustada madalat enesehinnangut ja vaimse tervise probleeme, nagu ärevus ja depressioon.
Kuigi nende mõtete olemasolu tunnistamine teeb haiget, on vaja kõigepealt näha, millised need mõtted on, millega me end süüdistame.
Kui sa oled enesekriitiline, tuleb sul endale neid enesekriitilisi mõtteid näidata.
Tunnista mõtete olemasolu oma peas – üks mõte korraga
Mõttetreeningus õpetan, et mõte on ainult mõte. Mõte on minu valik. Mina ei ole mõte ja ma saan mõtet muuta.
Sa ju ei arva, et sa oled pastakas, kui sa hoiad pastakat käes? Või kuidas? Miks sa siis arvad, et sa oled mõte, kui sa lihtsalt mõtled ühte lauset oma peas.
Lause “ma olen laisk” ei tähenda midagi. See on lihtsalt mõte, mida ma olen otsustanud mõelda. Ja kui ma ei taha seda mõtet mõelda, võin sellest loobuda.
Mõte ja tegevus on hoopis kaks eri asja ja neid ei tohi segamini ajada.
Kui ma mõtlen, et “olen laisk”, siis millest ma seda järeldan?
Noh, järeldada saab seda konkreetsetest tegevustest.
Istusin 10 minutit teleri ees.
Olen juba pool tundi naabriga rääkinud.
Täna pole ma tööl käinud.
Sellel faktilisel tegevusel ja mõttel pole muud seost, kui sinu enda poolt valitud mõte. Kuid meil tuleb võtta omaks, et ma neid mõtteid mõtlen.
Seega esimese asjana peab enesekriitik endale tunnistama, et ta valib neid enesekriitilisi mõtteid ise.
Ole endaga aus ja räägi tõtt
Nüüd, mil sa oled ennast kuulanud ja aktsepteerinud, miliseid mõtteid sa endale ütled, on aeg hakata rääkima endale tõtt.
Pea nüüd kinni … sa arvad, et kriitika ongi tõde, kuid see ei ole. Tõde baseerub faktidel, tegelikkusel. Enesekriitilisel inimesel on tegelikkus moonutatud. Seega tuleb hakata õppima uut oskust ja see on tõe rääkimine iseendale.
Lihtsaim viis seda teha, on nõuda ajult tõendusi, kuid enne tõendusi, on vaja definitsiooni.
Seega kui sa ütled endale, et “ma olen laisk”, siis sul tuleb see sõna “laisk” defineerida väga täpselt ja mõõdetavalt ning siis nõuda endalt faktilisi tõendusi selle kohta, et ka sinu tegevus selle definitsiooni alla mahub.
Tulemus võib olla jah või ei. See on oluline. Sa võid tõepoolest mahtuda iseenda definitsiooni järgi kategooriasse “laisk”. Ja nii siis on. See ei ole katastroof.
Kuid nüüd ei ole see enam enesekriitika, nüüd on see tagasiside. See, mida tagasisidega teha, räägin sulle mõnes teises blogis.
Sellist tõerääkimist on vaja praktiseerida iga suvalise mõtte puhul, mis soovib sind kritiseerida.
Enesekriitikust võib saada enesearmastaja
Enesekriitika toiduahel on väline informatsioon. Ehk enesekriitilisusele suunduvad inimesed ei tunne ennast üldse. Mida enam me suundume oma vaatlustega sissepoole ja õpime ennast tundma, seda rohkem enesekriitika väheneb. Õppeprotsess, mis toob meie arusaamad väliselt sisemisele, õpetab meil ennast armastama. Seega läbi selle protsessi, mida ma ka mõttetreeningus õpetan, saab enesekriitikust iseendast hoolija, endaga arvestaja ja enda armastaja.