Hiljuti vestlesime sõbrannaga oma tegemistest ning rääkisin talle oma eesmärgist blogida iga nädal. Tema küsis seepeale: Kuidas sa seda teed? (teades, et mul on kaks väikest last 1- ja 3-aastane).
Ma ise polnud sellele mõelnud. Ühe blogi kirjutamine nädalas pole ju mingi suur asi (siiski võtab see kokku päris mitu tundi aega). Ja iga väikese lapse vanem teab, et nende tulevaste tegijate kõrvalt aega endale leida on tõeline katsumus.
Samuti polnud ma mõelnud sellele, kuidas ma siis ikkagi selle aja leian ja juba päris mitu blogigi valmis olen saanud. Mõtisklesin selle üle ja panen siin oma mõtted kirja.
Valvan oma und
Kümne enesearenguga tegelemise aasta juures olen ma harva kuulnud kõnelejaid rääkimast une vajalikkusest. Ometi on piisav arv öötunde meie efektiivse tegutsemise üks võtmekomponente. Magatud öö loob teadvusse selguse, mis võimaldab tegeleda mõtlemisega, mitte lihtsalt päeva õhtusse veeretamisega. Kaasates oma päeva mõtlemise, saavad asjad tehtud.
Olen pea kogu oma elu tunnetanud pidevat väsimust. Hommikuti oli end raske voodist üles saada ning ma ei saanud aru, kuidas ennast aidata. Kuni ühel hetkel jõudis minuni idee, minna magama kell 22 õhtul. Tundub väga kummaline, et ma selle peale varem ei tulnud. On ju lihtne matemaatika, mis ütleb, et kui minna magama kell 22 ja tõusta kell 6, saame kokku 8 tundi uneaega. Kui aga minna magama kell 1 ja tõusta kell 7, saame kokku vaid 6 tundi. Arvan, et pidasin magamist justkui patuks. Edukad inimesed ei maga. Midagi taolist. Väga tobe. Tuleb välja, et edukad ja tegusad inimesed just magavad. Ja nad loevad kiivalt oma unetunde.
Kuna mul oli nüüd veel kaks väikest last, kes ka öösiti üleval, pidin oma unetunde erilise hoolikusega jälgima. Ja kuna mul oli teise tütrekesega väga negatiivne magamatuse kogemus, siis seda enam olin motiveeritud asju teisiti tegema kolmanda lapse sündides.
Niisiis oma uue arusaamise valguses lõin endale mõned reeglid.
– Lähen magama hiljemalt kell 22
Muutus, mille ma mõtlemises läbi pidin tegema oli järgmine: pole võimalik minna magama peale südaööd ja tõusta üles kell kuus, järjepidevalt. Varem või hiljem hakkab unepuudus tunda andma ning sellest august ei ole kerge välja tulla. Kuigi mul pole vajadust kell kuus tõusta, pean siiski olema valmis tõusma kell seitse ning võtma arvesse tõsiasja, et öösel üle kolme tunni järjest magada ei saa. Niisiis on mulle oluline minna magama vara.
Enamik inimesi on tõenäoliselt unepuudust kogenud, kuid ma kaldun arvama, et mitte kõik ei oska unepuudusest tekkivaid sümptomeid endale üles lugeda. Mina igatahes ei osanud, kuni praeguseni.
Kuna mul tekkisid aeg-ajalt unepuuduse perioodid, mil sain magada kõigest 5,5 tundi ööpäevas, andis see olukord mulle võimaluse näha kordusi. Sümptomeid, mis kordusid siis, kui ma olin vähe maganud.
Kui sind huvitab, siis siin on mõned tähelepanekud. Näiteks kui uneaeg jääb alla kuue tunni, siis ma pole päeval enam suurt tegutsemisvõimeline. Pea on udune, mõistus ei noki. Kui ma olen pikalt, nädal või enam, olnud unereziimil 5-6 tundi päevas, tekib apaatia. Panin tähele, et innustus ja soov tegeleda oma eesmärkidega on otseses seoses magatud tundidega. Enne unepuudusperioodi võisin olla oma eesmärgi väga täpselt selgeks mõelnud. Teadsin, mida tahan, olin sellest ideest innustunud ning tegin järjepidevalt ka tegevusi, et sinna poole sammuda. Siis tuli unepuuduse periood. Ühtäkki märkan, kuidas peas liiguvad mõtted, mis ei leia eesmärgist mingit innustust. Kõik tundub tühine ja mõttetu pingutus. Põhjus ei ole midagi muud, kui unepuudus. Kohe, kui olen oma une tagasi saanud, tuleb tagasi ka selgus ja innustus töötada oma eesmärgiga.
Eelnev lugu siis oli minu abimeheks muutuse tegemisel, mis aitas kenasti, kui olin õhtul kell 22 päevategevustest väsinud.
– Lähen hoolimata kõigest magama hiljemalt kell 22
Selle reegliga tuletan endale meelde, et kuigi olen nüüd rohkem magada saanud, ei või ma lasta endal südaööni üleval olla. Isegi mitte kella 23ni, sest see annab hommikul tunda. Seda reeglit pole sageli kerge jälgida, sest kui und saab öö jooksul rohkem, paraneb enesetunne tuntavalt ning tekib väärarusaam, et polegi vaja vara magama minna.
Kui sellele mõttele järgi anda, olen mõne aja pärast taas unepuudusest tekkinud probleemide juures tagasi.
Oman ranget kontrolli oma mõtlemise üle
Mõttetreeningu huvilistele pole uudiseks, et mõtted loovad tunded ja tunded kontrollivad tegevusi. Kõiki tegevusi. Teiselt poolt pole aga väga lihtne seda tõde päris elus tähele panna. Ikka kipume rääkima edasilükkamisest, aja puudusest, oskamatusest ja muudest põhjustest, mis ei lase meil tegutseda. Tegelikult on tegevusetusel (ja ka tegutsemisel) üks põhjus. See põhjus on mõte.
Analüüsides enda olukorda enne ja nüüd (aja olemasolu või puudumise vaatepunktist), saan kokku järgmise loo.
Alustades uut etappi oma elus 2013.a ei olnud mul vähimatki tahtmist mõttetreeningutega tegeleda. Kui Sannu sündis, siis lausa hoidusin kõiksugu muude tegemiste tegemisest, v.a tegelused Sannuga. Õigustuseks / vabanduseks mõte: ma ei taha lapse arvelt midagi teha.
Ma tean, kust see mõte minu ellu tuli ja ma sain ka aru, miks ma sellest nii kõvasti kinni hoidsin, kuid sellegi poolest oli tegemist uskumusega, mis hakkas ühel hetkel takistama minu liikumist.
Mul läks kaks aastat, et sellest mõttest vabaneda. Ning vabanemisprotsess oli seotud selguse loomisega. Mida ma siis tahan? oli küsimus, mida endale ikka ja jälle esitasin.
Kui 2016. aastaks olin enam-vähem uue teeotsa teada saanud, oli tekkinud uus probleem. Ma ei kontrollinud oma päeva enam üldse. Sannu ütles, mida tegema peab ja tema soove rahuldades minu päev mööduski. Küll ma üritasin luua meile igasuguseid päevarütme, millega last harjutada. Üritasin leida Sannu rütmi, mille sisse saaksin enda asju mahutada. Kõik asjata. Uskumus – mul pole aega manifesteeris end tugevalt minu igapäeva ellu.
Niisiis oli mul kaks selgelt väljajoonistuvat uskumust – ma ei taha asju teha lapse arvelt ja mul pole aega. Need uskumused põhjustasid palju pahandust.
***
Etteruttavalt saan öelda, et lahendasin selle olukorra ära ning mingi aeg suutsin suurepäraselt eksisteerida oma rütmis. S.t. minu poolt eesmärgistatud asjad said tehtud. Selle blogi kirjutamise ajal läks aga asi taas käest ära. Tütar kannatas seedeprobleemide käes, mis tähendas mulle öiseid üleval olemisi ning ööund kesmiselt 5,5 h ööpäevas.
Neile, kes ei tea vajalikust öötundide arvust midagi, võin öelda, et kui uneaeg jääb alla 6 h ööpäevas tekib täielik apaatia kõige vastu. Tekib tunne, et ma ei tea, mida ma teha tahan, mis mu eesmärgid on ja miks üldse pingutada, kui niikunii midagi välja ei tule. Jõudsin selle teadmiseni puhtalt seetõttu, et viimase nelja aasta jooksul olen unetuid tsükleid mitmeid kordi läbinud ning märkasin sarnasusi.
Üks sarnasus, mis veel välja paistis, on seotud üleeelmises lõigus öelduga – mõtlemisega. Kui unetus ja tahtmatus tegutseda kestab liiga kaua – nädal, kaks, kolm – hakkab füüsiline keskkond mõjutama mõttemaailma. Alguses on lihtsalt väga kiire. Tassin päev läbi nutvat last süles, teen ühe käega talle süüa. Üritan kuidagi vetsu jõuda ja kui hästi läheb, saan ka päeva jooksul midagi suhu pista. Olukord jätkub. Iga päev on ühesugune. Pole aega, et mõelda. Seega tulevad mõtted ise. Ja mõtted, mis tulevad kirjeldavad vaid praegust olukorda. Olukorda, mis näib lootusetu, olukorda, kus ma olen väsinud, olukorda, kus ma ei jõua midagi peale lapse füüsiliste vajaduste eest hoolitsemise (sest mängimiseks pole enam energiat) teha. Ja kuna pole aega ka mõelda, siis loobki antud olukord uut homset.
Taipasin seda tohutut tõde siis, kui leidsin oma postkastist ühe hea sõbra kirja ja pidin endale taas kinnitama, et mul pole jaksu sõnu ritta seada ja talle vastata. Kuna kiri sisaldas küsimust, mis vajas kiiret vastust, pidin seda siiski tegema. Mingil põhjusel otsustasin kogu oma loo kirja panna ja kui kirja ära saatsin taipasin. Olukord on hakanud mind looma. Olen unustanud loomise.
See ei tähenda, et selliseid olukordi ei tule ette. Ikka tuleb. See on elu. Kuid minu hämmastuseks oli mul täielikult kadunud oma enda kujutluspilt päevast. Päevast, mida ma tegelikult elada tahtsin. Ma vaid heietasin lugu sellest, kui raske mul on. Mõte loob tulemuse. Tegelikult, mul tuleb täpsustada, mitte mõte ei loo tulemust, vaid mõte loob valikud. Ja tehtud valikud loovad tulemuse.
Seetõttu on väga oluline, et suudan omada väga ranget kontrolli oma mõtlemise üle. Eriti siis, kui asjaolud on rasked.
*****
See kõik ei tähendanud, et minu mõttetööst kasu poleks olnud. 2017. aasta teiseks pooleks olin ma sisemiselt mingit moodi kogu selle mõttetöö tagajärjel loonud endasse midagi, mis võimaldas mul hakata vähehaaval tegelema ka oma tegemistega, hoolimata sellest, et meie perre oli vahepeal sündinud veel üks pisike tegelane. Kahjuks ei saa ma täna jagada, mis täpselt muutus, sest muutus on liiga värske ning lähedale vaatamiseks on silmanägemine teadupärast enesearengus nigel. Järeldusi saab tõenäoliselt teha aasta-kahe pärast.
Küll võin aga kindlalt väita, et üheks selle tulemuse loojaks oli “ma ei taha teha laste arvelt” ja “mul pole aega” mõtetest täielikult loobumine. Täielikult, st täielikult. Iga kord, kui kuulsin end midagi sarnast väitvat, sõnastasin need mõtted oma peas ümber. Ja kõik sedalaadi mõtted, mida kuulsin ja kohe, kui kuulsin end neid ütlevat.
Tean täpselt, mida ma teha tahan
Mitme aasta vältel (perioodil 2014-2016) rääkisin iga nädal oma coachiga. Need jutuajamised aitasid mul aja pikku aru saada, mida ma siis tahan. Koos selgusega tulid ka võimalused.
Päeva fookus
Kuna ajakava koostamine Sannuga läks rappa, siis üritasin seekord läheneda teise nurga alt. Otsustasin ära oma päeva fookuse. Ma ei keskendu enam mitte nii väga kellaajalistele tegevuste – kell 10:00 hakkan kirjutama blogi, kell 12:00 lähen jalutama vm. Ma keskendud ühele või kahele tegevusele, mida kindlasti tahan oma päevas teha. Näiteks lugemine ja blogimine.
On tõsi, et soovituslik on panna tegevused kellaajaliselt paika. Tõsi, see ongi tõhus, kuid vaid siis, kui sul pole väikeseid “segajaid”, kes ise oma päeva loovad. Kuna laste kõrvalt ei ole minul õnnestunud kindlat kellaajalist päevarütmi luua, siis on mul päevafookused. Fookused mulle ja fookused lastele. Keskendudes oma fookustele, luues endasse mõtteselgust, et need on asjad, millega ma täna tegelen, leian ka aega, millal nendega tegeleda.
/ see pole midagi muud kui rutiin / rutiinide järgimine teeb asja edukaks / pole saanud oma päeva rutiine luua /
Ei riidle endaga kunagi
Ja viimaseks tooksin väja ühe reegli, mille kehtestasin endale 2009. aastal. Ma ei riidle iseendaga mitte kunagi. Kui tegin fookusesse võetud tegevused ära, oli hästi, kui ei teinud, pole hullu midagi. Küsin endalt, kas see tegevus on endiselt oluline. Ja kui vastus on jah, siis jätkan pingutamist selle nimel, et see tegevus saaks tehtud või harjumuseks muudetud.
Kasuks tuleb, kui saan mõtiskleda oma päeva üle. Leida need põhjused, miks seekord jäi tegevus tegemata ja mida ma saan korrigeerida – oma mõtetes, tunnetes või keskkonnas.
Harvad pole juhused, kui pean tõdema, et tegevus jäi tegemata ainuüksi seetõttu, et minu mõttefookus polnud piisavalt täpselt seatud.
Kas mul õnnestub alati jälgida eelolevaid põhimõtteid? Ei. Kuid ma liigun sinnapoole, et need muutuksid osaks minust, sest nende järgimine tagab mulle parima tulemuse. Kas ma valin alati päevafookuse, mis on minu eelnevalt seatud eesmärkidega kooskõlas? Ei. Elu viskab vahel vingerpusse ning eelnevalt otsustatud eesmärgid peavad ootama.
Kindel on üks asi. Asi ei ole ajas. Meil on aega. Küsimus on meie poolt tehtud valikutes, otsustes ja päeva jaoks võetud fookuses.
See osa on meeldejätmiseks:
Kui eelnev oli teooria, siis siin on arusaamine, mis aitab nõuandeid kasutada.
Kõik on valik. Kõik. On minu valik, millise tegevusega ma tegelen – karjuva lapse, raamatupidamise, söögi tegemise või blogimisega. Keegi ei sunni mind neid tegevusi tegema. Ma teen üht või teist tegevust seetõttu, et saada teatud hüvesid. Nautida vaikust vs kisa, teenida kohest sissetulekut või siis arendada oma äritegevust ja ennast. Kuid need ON valikud. Paratamatult tähendab valik seda, et kui ma valin ühe tegevuse, ei saa ma samal ajal valida teist, nii et mul tuleb millestki loobuda.
Seega ei saa asi kunagi olla ajas. Asi on valikutes. Aega meil on. Napib teadlikke valikuid.
Kirjutatud 18.02.2018
Kirjuta sõnum või küsimus