Räägin sulle ühe loo oma 8-kuusest tütrest ja seda ikka eesmärgiga, et ka sinul on sellest midagi õppida, pealegi lugu on minu arvates äärmiselt põnev.
Kuna ma tütreke ei tahtnud öösel eriti magada ja minu kaisus olles rapsis palju, siis otsustasin panna võrevoodi enda voodi kõrvale. Samas ei tahtnud ma kogu võreseina ära võtta, sest mine tea, millal selline mürgeldis öösel kuhugi minema otsustab hakata – niisiis võtsin ära võre kolm keskmist pulka.
Esimene, kes augu avastas, oli meie koer, kuid kui kaua võtab aega 8-kuusel, et mõista – ma saan selle augu kaudu välja?
Ootasime ja vaatasime, kuidas tütar august mööda käis, isegi augu kohalt end püsti upitas – kuna seal pulki ei olnud, pidi ta pikalt ülespoole küünitama, et äärest kinni võtta – auku aga ei pannud justkui tähele. Möödus 20 minutit, mõtlesin juba harjumuste peale. Laps vaatab augule otsa, kuid tal ei tule veel mõttesse, et sellest saab läbi roomata.
Möödus veel paar minutit. Olin võtnud fotoka välja ja hakkasin pilte tegema, sest olukord oli ju äärmiselt huvitav. Kuna pildistasin otse augu vastas, siis hakkas ka Sandra üha enam voodi keskel seisma ja kohapeal kükke tegema (nagu tal ikka kombeks on), ning siis kuidagi koba peale avastas ta, et tema pea mahub voodist välja.
Tegime teise katse – kas ta mäletab? Voodisse maandudes oli esimeseks asjaks ikka püsti tõusmine ja nägu oli muidugi viril. See, et kuskilt välja sai, seda ta ei paistnud mäletavat. Kõik algas uuesti ja ennäe, taas koba peale avastas ta, et saab voodist ise välja.
Järgmiseks kolm katset ei muutnud midagi, käitumine kordus. Voodisse pannes oli nutt kohe varna ja Sandra ajas end voodis võrele toetudes püsti.
Kuid siis ….
Peale viiendat edukat voodist välja ronimist näis ta teadvat, et kuskil on auk, kust pääseb välja ja kuigi ta oli end voodis püsti ajanud, vaatas ta ringi, enda selja taha ja tundus nagu ta otsiks auku, kus ta välja pääseb. Ta isegi kükitas, lükkas kaks kätt läbi võre ja üritas ka oma pead läbi suruda, kuid seda loomulikult edutult.
Veelgi huvitavamaks tegi asja aga järgmine fakt. Andsin beebile eesmärgi. Kui beebi voodis ringi eksles ja tundus, et ta auku justkui ei mäleta, sest miski ei näidanud, et ta teaks, kus auk on, siis kohe kui ma peibutus-eesmärgi (kaelakee) välja võtsin, hakkas ta otsima võimalust selle kätte saamiseks ja ennäe imet, talle oleks justkui meenunud tee, mida mööda eesmärgi kättesaamine võimalik on. Teda jälgides oli ka see katse kuidagi kobamisi ja juhuslik, kuid selline kiire reageerimine eesmärgi nimel auk üles leida oli korduv.
Veel üks tähelepanek. Eesmärk motiveeris vaid siis, kui see asus üsna augu ees, see ei pidanud olema väga lähedal, kuid pidi olema enam-vähem auguga kohakuti. Proovisin asetada kaelakeed ka hoopis teise suunda, kui oli auk ja järgnes järgmine tseen – esialgu järgnes tegevus ja see oli üle voodi küünitamine, kuna nii ei saanud, siis tammus ta veidi aega virisedes paigal kuni lõpuks istus maha ja hakkas kõva häälega nutma. Eesmärk oli liiga kaugel ja ta ei näinud selleni võimalust, hoolimata sellest, et ta oli seda teed juba neli viis korda edukalt käinud.
Mõtisklused täiskasvanutele
Loodetavasti leidsid juba ise nii mõnegi mõttekoha enda jaoks, siin siis minu seosed.
Millistest vastuvaatavatest võimalustest meie mööda vaatame? Kui sageli käime me ringi silmad lahti märkamata teeotsa, kust täna harjumuspäratult ära pöörata.
Ja kui me olemegi kobamisi, üldse mitte teadlikult, uuele rajale sattunud, siis kas me läheme edasi või otsime pigem võimalust tagasi minekuks tuttavliku juurde?
Sa oled juba tegija ja sa oled juba võitja. Igaühel meist on eduelamusi, millega on kaasnenud edukas “august välja” ronimine – kas me mäletame, et oleme juba kord võitnud?
Milline peaks olema meie uus eesmärk, mis meenutaks meile, kus on väljapääs? Kui sinu tänane eesmärk sind ei motiveeri, siis võibolla on ta veidi liiga kaugel, kurvi taga peidus ning sul puudub sellega silmside. Too oma eesmärk lähemale ja pane tähele, kas sellest on abi.
Beebi õpib katse-eksituse meetodi abil
Väikese beebi aju on arenemises ja mõtlemisest nii väikese inimese puhul veel rääkida ei saa (kuigi teadus on vist tuvastanud, et nad mõtlevad rohkem kui me arvame), nii et kõik, mida ta kogeb ja teeb, on puhtalt katse-eksituse meetod, mille tagajärjel tekib ajju erinevaid seoseid. Selle 8 katsega, lõin ma oma tütresse teadmise, et kuskil on auk, kust saab välja – ma arendasin tema aju.
Täiskasvanud inimese puhul on ajus olevad seosed juba aastate jooksul kinnistunud ja suur osa meie käitumisest on muutunud harjumuseks, mispuhul võib öelda, et ka meie ei mõtle. Vaata oma elus ringi, kui palju märkad sa harjumusi, mis sind juhivad – harjumuseks võib olla nii füüsiline tegevus kui ka mõtlemine ise.
Selleks, et luua endale rahuldustpakkuv elu, tuleb meil aga õppida mõtlema, st meil tuleb pidevalt iga päev arendada oma aju.
Kuid nii nagu väikesed beebid arendavad oma aju, võime ka meie, täiskasvanud teha, aju arengut ja mõtlemist soodustabki mõttetreening.
Õpetan seda Mõttekoolis.
Kirjuta sõnum või küsimus