Mõttetreening ei ole kindlasti kõigile. On palju inimesi, kes saavad oma eluga suurepäraselt hakkama, oskavad iseenda mõtteid vajalikul määral suunata ning on rahul tulemustega, mida nad oma elus saavad. Paljud neist on ebateadlikud kompetentsid. Aga miks ka mitte. Kui midagi pole katki, pole midagi ka parandada.
Teiselt poolt on inimesi, kel pole nii hästi “vedanud”. Sinna gruppi kuulun mina. Päranduseks saadud mõttemustrid ei aidanud mul oma unistusteni jõuda. Mind hoidsid õigelt rajalt eemal hirmud. Peamiselt hirm suhtlemise (sh tegutsemise) ees.
Kriteeriumid?
Mõttetreeningutes osaleja esimeseks kriteeriumiks on soov midagi muuta.
Minu soov oli muuta oma tulemust. Ma soovisin vabaneda hirmust. Ja mitte ainult natuke vabaneda, vaid kohe päris hirmust vabaks saada.
Mäletan, et käisin end proovile panemas teretades võõraid inimesi üritades nendega vestlust alustada. Minu hääl värises, süda puperdas ja minu ainus mõte oli – siin peab olema teistsugune viis. Ei ole ju ometi võimalik, et kõik inimesed, kes vabalt suhtlevad end nõndamoodi ületavad.
Sealt sai alguse teekond, mis viis mõttetreeninguni. Hakkasin otsima viisi, kuidas elimineerida see sisemine takistus, mis hoiab minu keha vangis sundides seda mõttetult väikestes katsumustes (nagu seda tegelikult on inimestega rääkimine) lihtsalt kokku varisema. Ja etteruttavalt võin öelda, ma leidsin selle viisi.
Sügav pakitsev soov luua uusi tulemusi
See pole tavaline soov muutuste järele, see on väljakannatamatu tunne ja rahulolematus ikka ja jälle saadavate samade tulemuste pärast.
Minu soov muutuda oli nii suur, et ma kõnetasin loengupidajaid pisar silmil ja hääle värinal (mäletad, ma paaniliselt kartsin suhelda), sest ma uskusin, et nemad teavad vastust, miks ma kardan. Ja kui tohutu oli minu pettumus, kui hoolimata minu suurest pingutusest sain pealiskaudse vastuse – tee seda hirmust hoolimata.
See pettumus, mis kasvas sisemiseks pahameeleks viis mind nii kaugele, et hakkasin otsima infot ingliskeelsest keskkonnast, kusjuures uskudes, et ma inglise keelt ei oska.
Ma arvan, et kui me oleme valmis tegema asju oma uskumusele vastupidiselt, oleme me valmis mõttetreeninguks.
Olla valmis tegema väikeseid samme ning olema endaga kannatlik
Üks keerulisemaid asju mõttetreeningu juures on fakt, et muutus võtab aega. Mida vähem me ennast tunneme, seda aeglasem on muutus. Mida rohkem me ennast tunda õpime, seda kiiremaks läheb muutus.
Kuid algus on väga aeglane. Iga uus asi nõuab eneseületust ning tasu selle eest ei ole. Ongi vaid see üks samm, üks tegu ja tänane päev. Minu kogemus mõttetreeningus muutus, kui ma mõistsin, et ma ei saa tulemust kontrollida. Kõik mida ma teha saan, on teha täna see samm ja loota, et ühel päeval läheb kergemaks. Ja läks. Tõepoolest ühel päeval läks kergemaks. Kuid selle päevani oli mitu head aastat aega.
Niisiis, mis on MÕTTETREENING?
Mõttetreening tähendab otseselt vanade mõtete vahetamist uute vastu. Mõte võib tunduda tühisena, kuid mitmed mõtted kokku moodustavad kooslusi, mis panevad paika valikud, mis me elu jooksul teeme.
Mõtted tekitavad meis hirme, rõõme, lootust ja kõiki teisi tundeid mida suudad nimetada. Ning mõtted kontrollivad meie keha. Mäletad, mu keha värises, oli hirmu vangis?
Kuidas mõttetreening tupikust välja aitab?
Mõte vajab restarti
Oma õpingute jooksul sain teada ühe väga lihtsa tõe. See on tõde, mida ma ikka ja jälle endale meelde tuletan. See tõde on järgmine: kui olen jäänud ummikseisu, siis ummikus on minu mõte. See on umbes nii, nagu arvutiga. Kui ekraani peal enam midagi ei liigu, siis ma ei hakka välja mõtlema erinevaid võimalusi, kuidas hiirt liigutada või arvuti ekraani sulgeda. Ma teen arvutile restart’i ehk käivitan arvuti uuesti.
Mõte ei ole püsiv, ma võin mõtteid muuta
Mõttetreeningu abil õppisin nägema oma mõtteid kõrvalt. Õppisin aru saama, mida tähendab, et mõtted on vaid mõtted. Õppisin mõistma, et uute ideede saamiseks, tuleb vanad mõtted lahti lasta. Õppisin aru saama, mida tähendab piiritu potentsiaal ja see, et mina ei ole keha, vaid ma elan kehas.
Kõik need teadmised mängisid minu elus toimunud muutustes ülisuurt rolli. Need moodustasid minu uue vaimse vundamendi, millele ma hakkasin oma elu rajama.
Pole valmislahendust, mõttetreening õpetab protsessi
Kui küsida mis mõttetreeningu eriliseks teeb, siis vastus oleks – oskus leida lahendusi igas olukorras. Sest just lahendusi mõttetreening pakubki. Kuid lahendusi mitte nö valmis kujul, kandikul (nagu näiteks “tee seda hirmust hoolimata”), vaid protsessi lahenduste leidmiseks nö individuaalrätsepa meetodil – igaühele oma.
Üheks suurimaks takistuseks enesearengu maailmas aastatel 1997-2007 kujunes minu jaoks just nõuannete rohkus, mis enesearengu raamatute lehtedel lokkasid. Kõik näisid teadvat, kuidas ma oma elu paremaks muuta saan. Kahjuks ükski neist variantidest ei toiminud minu elus. Nii palju suurepäraseid nõuandeid, mis tekitasin minus palju pahameelt, sest ma seisin ikka oma probleemiga vastamisi ega olnud liikunud grammigi edasi.
Mõttetreening aitas mind liikuma. Sain aru, et ei ole ühest lahendust kõigile, vaid palju lahendusi – igaühele erinev, ja just sina ja mina oleme need, kes iseenda probleemile õige retsepti loovad. Küsimus oli vaid komponentides, millest seda lahendust luua ja tööriistades, millega luua.
Nii komponendid – uued ideed – ja tööriistad – protsess ja süsteem – tulid minu ellu läbi mõttetreeningu.
Just nii nagu iga puussepp saab teatud oskuste ja tööriistadega nikerdada erinevaid esemeid erinevaks otstarbeks, nii saab ka iga mõttetreeningus osaleja luua endale universaalsed lahendused just praeguses hetkes oleva probleemi lahendamiseks või minema pühkimiseks (sest vahel on võimalik mõni probleem täielikult oma elust eemaldada).
Kirjuta sõnum või küsimus