Meenutades iseenda kümne-aasta taguseid mõtteid, torkab silma muster, kus unistuste hävitajaks on ilmeksimatult raha.
Kui mul oleks rohkem raha …
Mis siis? Mis siis oleks, kui Sinul oleks rohkem raha?
Levinumad vastused on, et siis ma ehitaksin endale uue kodu, ostaksin uue auto, läheksin reisima, ostaksin uusi riideid, teeksin seda, mida armastan …
Küsimus ei ole mitte selles, kas meil on või ei ole piisavalt raha, et oma unistusi realiseerida, vaid küsimus on pigem selles, et meil ei ole piisavalt vaimset kütust, et oma unistusi realiseerida.
Minnes uurimisretkele ja heites pilgu rahaga seotud põhjustele, miks meie praegused soovid juba täitunud ei ole, jõuame mõtteviiside juurde, mis meid eksiteele ajavad.
1. Ma arvan, et põhjus on rahas
Meie mõte kipub käima radapidi, kui mul oleks raha, siis ma teeksin / oleksin / saaksin… jne.
See on ilmselge füüsilisel tasandil mõtlemine. Me näeme, et raha eest saab asju osta, kuid me ei mõista, kust raha tegelikult pärit on. Mis on raha meie ellu toonud ja kuidas me raha tulekut ise mõjutada saame.
See vale mõtteviis, mis ütleb, et esmalt peab mul olema raha, viib meid paigalseisu ja päädib sellega, et me ei küsi seda, mida me tegelikult tahame.
Me oleme valmis tegema kompromisse, kalkuleerima hinda, ratsionaalselt arutlema oma valikute üle, kurtma raha puuduse üle – tegema kõike muud peale tegeliku soovi väljendamise.
Senikaua, kuni me leierdame oma peas ideid, mis selgitavad meile, miks me oma unistust ei saa, küsime me vale asja. Meie ülesandeks ei ole kohe teada vastuseid küsimusele kuidas – meie esmaseks ülesandeks on küsida mida.
2. Ma arvan, et mul on raha vähe
Mitu korda päeva jooksul ütled sa endale, et sul on raha vähe? Või et Eesti majanduslik olukord on selline, et meie palgad on väiksed ja tööandjad ei taha või ei saa rohkem maksta. Teenust on raske müüa, sest inimeste sissetulekud on väiksed ja seetõttu saad sa küsida oma teenuse eest vaid väikest tasu?
Kui asi oleks ainult selles, et sa ütled endale, et sul on vähe raha – sa ju usud seda, mida sa endale ütled, on ju nii?
Kui ma 1999. a 1700 krooni kuus teenisin, tulin ma ots-otsaga kokku, kuid üle ei jäänud midagi. Kui ma 2004. aastal saavutasin 30 000 kroonise sissetuleku, siis olukord oli ikka sama – ma tulin ikka ots-otsaga kokku ja üle ei jäänud midagi.
Kas probleem on selles, et mul on raha vähe või on tegelik põhjus selles, et ma usun, et mul on raha vähe?
Huvitav on see, et kui ma 2007. aastal otsustasin oma unistuse järgi minna ja oma elus midagi muuta, siis hoolimata sellest, et investeering oli üüratu suur (tol ajal 6-kohaline number) ja mul otsuse tegemise hetkel raha ei olnud, viisin ma oma unistuse ellu – minust saigi ettevõtja ja ühes sellega mõttetreener või siis vastupidi:).
Sa ju mõistad mind, millest ma räägin. Ka sina oled seda oma elus ühel või teisel hetkel kogenud.
See paneb küsima, kas põhjus, miks meie unistused on ellu viimata on ikka selles, et meil on raha vähe?
3. Ma arvan, et raha tuleb tööandjalt (või kliendilt)
Suur osa inimesi, saab oma sissetuleku tööandjalt. Nõnda tekib arvamus, et raha tuleb tööandjalt, kuid kas see ikka on tõsi?
Kui me usume, et raha tuleb tööandjalt, siis saab domineerivaks idee, et sellest töökohast ma küll rohkem raha ei saa (või on see ka vaid uskumus).
2004-2005. a, mil ma jõuliselt oma sissetuleku suurendamisega tegelesin, sai minu puhul takistuseks idee, et kui ma tahan rohkem raha, tuleb mul töökohti juurde võtta, sest antud töökohast raha juurde pole võimalik saada. Ilmselgelt saab nõnda aeg ükskord otsa.
Seni kuni ma usun, et tööandja määrab, palju ma teenin, on minu olukord üsna lootusetu, ainus viis on vahetada töökohta, kuid tõenäoliselt ei soovi ka järgmine tööandja maksta mulle rohkem kui turu keskmine hind selle töö eest.
Tõde on – raha ei tule tööandjalt. Raha tuleb läbi tööandja (või läbi muu kanali) ja Sulle makstakse väärtuse eest, mida sa tood turule.
Miks me saame koolist tööle minne madalamat palka, kui mõni teine spetsialist? Üheks põhjuseks tõenäoliselt on meie kompetents, oskuste tase. Kui väärtuslik ma olen tööandjale või kellele iganes, läbi mille minu tasu tuleb?
Kui minu väärtus tõuseb, võin oma töötasuks küsida 20 eurot tunnis? 200 eurot tunnis? 2000 eurot tunnis? Oskad kindlasti nimetada kedagi, kes teenib 2000 eurot tunnis. Järelikult on see võimalik.
Mida saad sina teha, et sina oleksid nõnda väärtuslik, et saaksid ise määrata oma sissetuleku suuruse?
On siis tõesti tööandja see, kes ei ole nõus sulle rohkem palka maksma või peitub lahendus kuskil mujal?
Esita endale selline küsimus
Kas panid tähele, et kõik eelnevad mõtteviisid on suunatud saamisele:
Me süüdistame maailma selles, et meil on vähe raha (me tahame saada õigust omada rohkem).
Me väidame, et meil ei ole piisavalt raha, et elada oma unistuste elu (me tahame, et meil oleks rohkem raha).
Ma näeme oma rahalise olukorra põhjust ühiskonnas ja tööandjas (me tahame, et tööandja maksaks meile rohkem).
Kuid selle asemel, et mõelda rahast kui millestki, mida saada või mille eest midagi saada, esita endale parem järgmine küsimus andmise kohta siin:
kui sulle antakse miljon eurot, kuid sa ei või seda iseenda peale kulutada (noh, osta maja või autot või minna reisima jne), vaid sa pead selle rahaga ühiskonnas midagi korda saatma, mida sa teeksid?
Ole hea ja jaga oma vastust meiega siin samas blogi all:)
Kui ma nüüd selle välja ütlen, siis ilmselt pean hakkama selle kallal töötama 😀 Uskumatu aga mulle tuli äriidee praegu kallale 🙂 Ma olen seda otsinud viimasel ajal päris pingsalt ja nüüd see tuli üsna selgesõnaliselt vastuseks esitatud küsimusele. Edasi on vaja nüüd kavandama hakata. Seotud on see laste harimisega teatud teemdel. Näha on, et vanemad seda teha ei oska või ei taha ja selleks olengi mina olemas 🙂 Kui ma kasvõi ühe hinge teatud rajale suunata suudan, siis see on juba väga suur teene ühiskonnale. Päikest fantastiliste küsimuste esitajale 🙂
Seda väiksest summat saaks kasutada muidugi 1000 erineval viisil 🙂 Siiski, esimene mõte, mis tuli: annaksin selle raha Tallinna Vaba Waldorfkooli renoveerimiseks.
Mõned variandid:
1. Rajan ettevõtte, mis tegeleb Rahvusliku Õnne loomisega! 🙂
2. Ehitan noortele paar tõsist skateparki koos täieliku vajaliku varustusega. Meie vanem poeg harrastab BMX rattaga sõitmist. Hea ja vajalik on seda spordiala edasi arendada. Mõned aastad tagasi käisin meie linnaosa valitsuses Pirital uurimas, kas saab midagi sel teemal ette võtta!? Vastav spetsialist vastas mulle, et võin ise maad rentida ja ehitama hakata, otsida rahastajad jne. Tal ei ole aega sellega tegeleda, kirjutab just tähtsat projekti kuidas noori organiseerida ja mõnuainetest eemale hoida!!!
3. Loon olukorra, kus kõik meie lapsed saavad üldhariduse raames õppida mängima mõnd muusikariista ja joonistamist/maalimist/skulptuuri.
Kindlasti investeeriksin haridusse, et koolides või siis juba lasteaedades oleks võimalik läbi viia mõttetreeninguid, mis on väärtus nii kasvavale inimesele endale kui ka kogu maailmale.
Positiivset elamise kunsti tuleks laiemalt õpetada.