Olles just materialiseerinud oma viimaste aastate ühe olulisema unistuse (sellest järgmistes blogides), siis kirjutan taas sellel teemal.
Niisiis, kas sina tead, mis unistus on?
Ilma unistuseta ei saa sinu unistus realiseeruda
Unistus on loomisprotsessi vajalik komponent, see on meie elu joonis, mida mööda me hakkame liikuma. Loomisprotsess on aga kindel samm-sammuline teekond, protsess, tänasest hetkest unistuse realiseerumiseni.
Ilma unistuseta puudub meil tee, mida mööda iga päev edasi sammuda. Niisiis on unistus loomisprotsessi tööriist. Meil on võimalus luua, kuid ainult seda, mille jaoks on meil joonis olemas.
Ilma tammetõruta ei ole tammepuud
Kuna loomisprotsess on sama sõltumata sellest, kas tegemist on taime, looma või inimese maailmaga, siis vaatame tammetõru näidet.
Mis on tammetõru? Tammetõru on seeme, mis soodsasse keskkonda asetades kasvab tammepuuks. Miks tammetõru kasvab tammepuuks? Mis sa arvad?
Tammetõru kasvab tammepuuks vaid sel põhjusel, et tammetõrus on joonis selle unistuse teostamiseks. Tammepuu on tammetõru unistus. Tammetõru sisaldab täpseid jooniseid sellest, kuidas üks tammepuu peab välja nägema ja kui keskkond on soodne, siis kasvabki sellest väikesest tammetõrust võimas tammepuu.
Need joonised ei ole mitte sellised, nagu meie neid ette kujutame. Tammetõru jaoks on need joonised vaid ette antud vibratsioon, mis aitab tal vormuda selleks, milleks ta on ette nähtud.
Kuna loomine toimubki vaid läbi vibratsiooni, siis vajame ka meie vastavas vibratsioonis olemist. Unistus aitab meid selles. Unistus, mis on vormunud kujutluspidiks ja mida toetavad selged mõtted, aitab meid viia sellesse olemisse – vibratsiooni – mis aitab meil liikuda oma unistuse poole.
Niisiis on unistus tööriist, mis aitab meil olla olemises, selleks et kogeda soovitut. Selle lihtsa fakti mitte mõistmine, põhjustab aga meie mõtetes unistuse idee väärkasutust.
Kaks äärmust
Põhiline viga, mida unistusele mõeldes tehakse, on mõtlemine kahes äärmuses – ühelt poolt arvatakse, et kui unistada, siis juba valgetest liivarandadest, suurtest lossidest, millestki erilisest, mis kõik lõpp-kokkuvõttes taandub vabandusele – mul pole raha, aega või muud ressurssi selle teostuseks.
Teine äärmus on leppida olevikuga – ma ei unista pigem üldse, sest siis ei ole ka pettumust.
Mina arvan, et kumbki mõtteviis ei teeni meid. Meil ei ole vaja unistada SUURELT ega ka LEPPIDA tegelikkusega. Mõlemad mõtteviisid viitavad pigem tõe eest põgenemisele. Ühel puhul tahame midagi ilma pingutuseta ja teisel puhul alistume hirmule lüüa saada.
Me ei anna vanu mõtteid isegi unistades ära
Järgmine vastupanu, mida me unistusele mõeldes teeme ja mis ei luba meil unistust kasutada kui loomiprotsessi võimsat töövahendit, on vanadest mõtetest mitte loobumine. Olen nüüd töötanud üle aasta eUnistuse kiirtee kursusel osalejatega ja olen märganud, et meie suurimaks takistuseks saab tänasest päevast kinni hoidmine.
Arusaam, mis paljudel puudub on järgmine: Unistus on joonis. Seda ei olegi esialgu meie praeguses hetkes füüsiliselt näha ja ei peagi olema. Kuid sellest hoolimata tuleb mul hakata mõtlema vastavalt sellele unistusele.
Tõenäoliselt ei saanud sa aru, kui lugesid seda vaid ühe korra, seetõttu tekibki meie mõttemaailmas kahestunud olukord – me soovime oma unistuse täitumist, kuid mõtleme tänasest päevast.
eUnistuses kursusel väljendub see päevasündmuste kirjelduses, selle asemel, et kirjeldada näiteks oma ideaalpäeva ja luua seeläbi uusi mustreid enda ajju ja teadvusse.
Ilma tänasest olevikust loobumiseta ei saa me luua midagi uut
Vaidlen viimasel ajal pidevalt oma tütrega loomisprotsessi põhitõdede üle – loomine käib mõttest tundeni ja tundest füüsilise tasandini, mitte vastupidi.
Me võime täna küll näha viletsust ja puudust enda ümber, kuid kui me oma mõtteid uutele radadele nüüd ja praegu ei suuna, kordub see, mida me täna juba kogeme.
Selles jutus on sügav sisu … kui sa seda mõistad
Katsu mõista, et see eelnev ei ole ainult kirja pandud jutt. Mul on täitunud kaks võimatuna näivat unistust, viimane just nüüd maikuus (sellest edaspidi). Esimene unistus oli saada julgust rääkida inimestega. Mäletan, et mõtlesin – kui see mul õnnestub, siis on kõik võimalik, sest just nii võimatu näis olevat lahendus, mida oma elu muutmiseks vajasin.
Huvitav on, et oma teise elu olulisima unistusega algust tehes, oli mul täpselt sama tunne – see on võimatu realiseerida, kuid ometi, loomisprotsess töötas ja tagant järele, nii nagu ka esimese unistuse puhul, tundub kõik absoluutselt loogiline. Kuid pane tähele, alles tagant järele.
Mõelda enda unistusest ei ole jaburdus, sest vaid unistusepõhised mõtted saavad tuua meile unistuse realiseerimiseks vajalikke ideid. Me ei räägi lihtsalt unistamisest kui unelemisest, me räägime unistamisest kui tööriistast, mis aitab meil luua oma ellu tingimusi, mida me seal näha soovime.
Küsimus Sulle: Kas sina kasutad unistust tööriistana või lihtsalt pelgupaigana, kuhu argielu käest põgeneda?
Kirjuta sõnum või küsimus