Toitumisega pole mul olnud vajadust kunagi tegeleda. Olen üks nendest inimestest, kes sööb kõike. Toidu juures on minu jaoks ainus mure olnud – kas keegi teeks mulle toidu valmis. Vahemärkusena peaksin siiski märkima, et see kõik ei sisalda kiirtoitu ega ka valmistoitu, mida mikrouunis soojendada. Pigem on jutt ikka igasugustest isetehtud roogadest. Minu jaoks pole aga oluline on see riis, tatar või kartul, keedetud, praetud või mõnel muul viisil valmistatud. Ühesõnaga mitte mingit olulist eelistust toidu osas. Minu kolm tütart seevastu arvavad teisiti.
Eellugu
Esimene tütreke arvas, et kõike peab eraldi sööma. Kui laual oli kaste, mis sisaldas mitmeid erinevaid komponente (porgand, paprika, lillkapsas jne), keeldus ta söömast. Ütlen ausalt, ma ei suutnud teda mõista. Pidasin seda lihtsalt lapse kapriisiks ning keeldusin talle eraldi toitu tegemast. Issi süda ei andnud siiski rahu ja nii ta siis tütrele eraldi kokkaski. Nüüd, täiskasvanuna, sain teada, et lapse maitsemeel oli niivõrd tundlik, et tema tundis kordades rohkem maitseid kui mina. Tõenäoliselt see oligi sellise käitumise põhjuseks. Muide, eraldi sööb ta toite endiselt.
Teine tütreke andis mulle vihjeid, et kõike ikka süüa küll ei või. Kaks aastat üritasin leida vastuseid, miks laps öösiti magada ei saa ning kõhuvalu üle kurdab. Lõpuks avastasime, et ta ei talu rukist ja kaera ja tagant järgi võin öelda, et ei talunud ka rinnapiimaasendajat. Jällegi pean tunnistama, et sellest aru saamiseks läks mul üsna jupp aega. Olen lihtsalt pika taipamisega, s.t. minu vana mõtlemine ei andnud järele, vaid ajas enda jonni. Meie peres ei ole toidutalumatust. Pole kunagi olnud. Ma lihtsalt ei suutnud uskuda, et lapse vaevade põhjuseks on mõne toidu söömine.
Kuna ma oma toitumisalaseid õppetükke ära ei õppinud, siis juhtus nii, et olude sunnil on meie pere kõige väiksem liige peaaegu toortoitlane. Seda mitte minu valikul ja seda ka mitte tema enda valikul. Laps oli oma arengus veidi liiga aeglane ning arvamus oli, et tegu on rinnapiimaasendajas oleva piimavalgu talumatusest tuleneva mürgitusega, mis tema arengut pärsib. Kas nii on, ma ei tea. Kuna meditsiinieksperdid saatsid mind “ootama”, siis otsustasin lähtuda informatsioonist, mis mul oli ja jätsin piima ära. Niisiis jõudsingi toortoidu juurde – külmutatud marjad, puuvili ja juurvili, toorelt.
Ent siiski tundsin seda sama vastuhakku enda sees, mis ei taha kuidagi lubada uskuda, et toit võib haigeks teha. Ilma ühe inimese väga selgesõnalise juhendamiseta poleks ma siiski vist muutuseni jõudnud. Esitaks on raske aru saada, et laps, kelle peamine toit on rinnapiimaasendaja, peaks midagi muud sööma ja seda kohe, päevapealt. Teiseks on mul siiani raske mõista, et piim, ja veel beebidele mõeldud, võib lapsele negatiivselt mõjuda. Rinnapiimaasendaja pakil pole ju mitte ühtegi hoiatust! Kolmandaks on keeruline aktsepteerida, et toortoit on toitvam, kui tavatoit (kuumutatud kaste-kartul). Mõtteviisi on väga raske muuta.
Kõik see oli siis sissejuhatus kahele raamatule, mille lugemiseni ma olude sunnil jõudsin ja millest nüüd lühikokkuvõtet tegema hakkan.
“Elutähtsad ensüümid. Kõige paremini hoitud saladus?” autoriks Mark Rojek
Kahe loetud raamatu põhiline sõnum, sisaldab küsimust: kuidas meie keha tegelikult toimib ja mis söödud toiduga edasi juhtub? Praegu tundub see mulle uskumatuna, kuid ma pole neid küsimusi endalt kunagi küsinud. Kui kõht on täis, järelikult on kõik hästi.
Kas on? Meie seedesüsteem vajab midagi enamat kui vitamiine ja mineraale, mida toidulisandina vajakajäämisel juurde võtta. Kahjuks muust kui vitamiinidest meil massmeedias eriti juttu ei ole. Räägitakse pidevalt puudusest – C vitamini puudusest, D vitamiini puudusest, B12 puudusest jne. Vähesed aga tõstatavad küsimuse, et äkki on meie organismis midagi liiga palju. Ja just see liigne, tekitab meile vaegusi.
Mark Rojek kirjutab ensüümidest. Ensüüm on sõna, mida olin vaid põgusalt kuulnud, kuid mille vajalikkust ei adunud. Ensüüm on peaosatäitja toidu seedimise protsessis. Olen teadmatusest kogu aeg arvanud, et toidu seedimiseks viiakse toit makku ja seal see maohappe abil lagundatakse. Pole õige.
Ensüümid on need, mis tagavad, et rakk saaks kõhu täis. Igas toores toidus on olemas ensüümid, mis seda lagundama hakkavad. Banaan muutub tumedaks – ensüümid töötavad. Süües puuvilju ja juurvilju ilma neid eelnevalt kuumutamata, sööme sisse ka ensüüme, mis aitavad toitu lagundada. Kuumutamisel ensüümid hävivad. Seega iga toit, mida on eelnevalt kuumutatud, ei sisalda enam toidu lagundamiseks vajalikke ensüüme. Nüüd tuleks esitada küsimus: kust organism siis vajalikud ensüümid saab?
Vastus oli minu jaoks ohu koht: organism on sunnitud seedimiseks võtma vajalikke ensüüme teistest protsessidest, näiteks immuunsüsteemi toimimiseks vajalikust ressursist.
Raamatu autor Mark Rojek toob näite allegilise reaktsiooni kohta. Ta väidab, et kui tervel inimesel tekib mõne söödud toidu või muu keskkonnast pärit aine osas allergiline reaktsioon, siis saab immuunsussüsteem tööle asuda ja selle põhjustaja likvideerida. Me isegi ei märka seda. Juhul, kui inimesel, kelle organism aga kasutab juba vajalikke ensüüme seedimiseks tekib sama olukord, on jama majas, sest organismil pole immuunsussüsteemi korralikuks töölerakendamiseks vajalikke ressursse – ensüümid on kasutatud teiseks otstarbeks.
Tegin siit ühe väga selge järelduse – toit, mida me kuumutame ja milles ensüümid on hävinud, kurnab meie organismi. Seega tuleks süüa võimalikult palju toorest. Kuidas seda nõuannet järgida on mulle endalegi suur väljakutse, kuid minu isiklik arvamus on, et sinna poole on minul ja minu perel soovitav liikuda.
Raamatus “Elutähtsad ensüümid” on üles loetletud terve rida erinevaid keerulise nimega ensüüme, mis teeb sellest raamatust küllaltki keerulise lugemismaterjali. Üks on aga arusaadav – eri toit nõuab erinevaid ensüüme. Banaanil on omad ensüümid, piimal omad (tõenäoliselt mitte kuumutatud poe piimas). Porgand sisaldab just porgandi lagundamiseks vajaminevaid ensüüme ja lihas on omad, kuid need säilivad vaid siis, kui me toitu ei kuumuta.
Ensüümide puudumine viib olukorrani, kus toit korralikult ei seedu. Kui toit korralikult ei seedu, siis mis juhtub selle poolikult seeditud toiduga?
Raamatus on kirjas kuidas toidujäägid, mis ensüümide olemasolul lagundatakse toitaineteks ning mis siis toidavad rakku, sisenevad hoopis vereringlusse (kuidas loe raamatust), kus nendega peavad tegelema valgelibled. Teiseks jäävad söödud toidust saamata vajalikud toitained raku toitmiseks ning organism saadab meile sõnumi, et on vaja veel süüa. Sellest tekib ülesöömine ja kaalutõus, kuid see ei paranda toitainete kättesaadavust, kui ensüüme jääb endiselt vajaka.
Kolmanda probleemina aitab seedimata toit meie organismi parasiitidel end hästi tunda. Parasiitide kahjulik mõju on toksiline gaas, mis väljendub söögiaegadele järgnevate puhitustena. Kuid see gaas mürgitab meie organismi ja tekitab seeläbi paljusid vaegusi (milliseid loe raamatust).
Raamatust saadud oluline sõnum mulle oli järgmine: eelista toorest. Nüüd on vaja vaid alateadvust selle teadmisega kohandada.
“Rakkude äratamine. Enesetervendamise tunnid.” Barbara Wren
Barbara Wreni poolt kirjutatud raamat keskendub suures osas veele. Miks me peame vett jooma, kuidas on vesi ja raku toimeprotsessid omavahel seotud.
Võibolla üks võtmesõnum autori poolt oli, et vedeliku puuduses keha viib meie organismi valveseisundisse, mis pärisib rakkude ainevahetust. Protess ise käib üldjoontes nii: kaitseks suurema veekao eest hakkab maks tootma kolesterooli, mis paigutatakse rakumembraani. Rakumembraanis olev kolesterool vähendab raku läbilaskvust. Selline kaitsereaktsioon ei takista vaid vee lahkumist rakust, vaid häirib ka raku normaalset tööd. Eelkõige on raamatus juttu raku nelja elemendi – kaltsium, naatrium ja magneesium, kaalium – liikumisest päeva ja öö vaheldumisel.
Naatrium ja kaltsium peavad päeva lõpuks rakust välja saama ning rakkudesse päeva jooksul kogunenud mürgid endaga kaasa võtama. Kui nelja elemendi liikumine on aga pärsitud, ei saa rakk puhastuda ning mürkained jäävad rakku.
Raamatus oli veel üks oluline aspekt, mis minu arvates on väga selgelt seotud külgetõmbeseadusega (võin ka eksida). Nimelt peab raku ümber olema õige laeng.
***
Lõpetuseks veel üks üles kerkinud küsimus: peaaegu alati, kui on juttu veganlusest või taimetoitlusest on kõrvalseisjad murelikud, kas sellisest toitumisviisist saadakse ikka kõik vajalik kätte. Pean tunnistama, et ka mina olin kahtlejate hulgas. Olles aga sõna otseses mõttes toortoidu sees – tegin seda lapsele ja sõin ise, tekkis mul hoopis vastupidine küsimus. Miks ei esitata sama küsimust siis, kui keegi läheb hamburgetit sööma? Või sööb hommikusöögiks magusaid helbeid? Sellisel puhul räägime me vaid liigsetest rasvadest või suhkrutest. Vaikime aga sellest, et sellises toidus toitained peaaegu puuduvad. Kahju on suurem kui kasu.
Elus toitu süües oli minu ehmatus suur kui märkasin muutusi oma kehas.
Autoriteetide arvamused – veganid peavad võtma juurde toidulisandeid, aga kuidas on nendega, kes iga päev hamburgerit söövad. Miks ei ole näha hoiatusi nende toitumise kohta? Või valmistoidu valmistajad?
Siinkohal ma ei propageeri ei veganlust ega toortoitu, tahan juhtida sinu tähelepanu vaid sellele, et küsimused, mida me küsime ühel juhul, jäävad mingil põhjusel küsimata teisel juhul. Ja just see on probleem.
****
Antud materjali õigsuses (või siis vastupidisuses) saab igaüks ise veenduda. Tuleb enda kohta arvet pidada. On uskumatu, et näiteks google ja facebook teavad meie kohta rohkem, kui me ise. Ainus viis teada saada, kuidas toit meid mõjutab, on pidada arvestust selle kohta, mida ma suhu panen, mis kell ma midagi suhu panen. Kuidas ma end tunnen peale söömist ja paar päeva (nt ei olnud trükiviga) peale söömist. Kuidas mu seedimine toimis, mitu korda ma tualetti külastasin ja kuidas mul seal läks. Tundub uskumatu töö, kas pole? On küll, kuid selleks, et võtta vastutust, vajan ma enda kohta infot. Selleks, et ennast aidata, vajan ma enda kohta infot. Selleks, et teada, mida uskuda ja mida mitte, vajan ma enda kohta infot.
Seega tuleks pidada päevikut mitte ainult oma mõtete, tunnete ja tegevuste kohta, vaid ka söödud-joodud toidu kohta ning panna kirja vihjed, mida füüsiline keha meile saadab. See on väärt informatsioon, kui me seda tõlgendama õpime.
***
Antud blogi eesmärgiks ei ole mitte niivõrd jagada toitumisega seotud intot. Olen selles valdkonnas väga algaja. Pigem on selle blogi eesmärgiks pöörata tähelepanu meie mõtlemisele seoses toitumisega. Nende toitumisalaste raamautute lugemine aitas mul mõista selgelt ühte asja: kõik, mis mulle on toitumise kohta räägitud ning ikka veel veebis ja mujal meedias autoriteetide poolt levitatud informatsioon vajab tõsist ümbervaatamist. Küsimused, millega seni toitumises tegeldud on, vajavad muutmist. Me esitame toidu kohta valesid küsimusi ning teeme saadud vastuste põhjal valesid järeldusi.
Üha enam saab selgeks, et meil tuleb tõsiselt uurida eluks olulisi valdkondi nagu tervis, toitumine, haridus. Meil endil tuleb see uurimistöö ette võtta, sest meditsiinist, riigiasutustest ega massmeediast tulev info, mis ilma pingutuseta meie silmade ette ja kõrvu ulatub, on eksitav ja vahel isegi vale.
Kirjutatud 21.12.2018
Kirjuta sõnum või küsimus