Selle blogi eemärgiks on jagada sinuga minu kogemust ja arusaama kahel teemal:
- mis on üldse elu-eesmärk ja kuidas seda mõista ning
- millist rolli võiks elueesmärgi teadvustamine ja selle järgi elamine sinu igapäevaelus mängida.
Mis on elu-eesmärk?
Kuuldes esimest korda seda sõna – elu-eesmärk, tekitas see minus järgmisi kujutluspilte:
- Esiteks peaks see olema midagi väga suurt
- Teiseks muutumatut ja
- Kolmandaks hõlmama teiste aitamist.
Tegelikkuses on asi hoopis teisiti.
Kui suur peab olema elu-eesmärk
Elu-eesmärk ei pea olema mitte väga suur, vaid väga sügav. See peab olema sinuga sügavalt ühendatud. See ei ole vaid mõte, mis sinu peas ringi käib, see ei ole ka mingi soov, mida sa tahaksid omada. See on midagi sinus, millest sa lihtsalt ei saa loobuda. See käib sinuga kaasas ja isegi kui sa seda ignoreerid ega pane tükk aega tähele ei lähe see kuhugi.
Välismaailmast vaadates on elu-eesmärk muutuv
Teiseks ei ole elu-eesmärk väljastpoolt (füüsiliselt tasandilt) vaadates muutumatu. Sisemiselt kasvades omandame me suurema teadlikkuse ja hakkame üha enam mõistma, mida me tegelikult siia tegema tulnud oleme.
Alustades ühe ideega, st hakates minema, omandame me piisavalt kogemusi ja saame vajalikul määral tagasisidet, et avastada oma elu-eesmärki veelgi sügavamalt – mõista paremini ja näha selgemini. Seetõttu ei saa me esialgu eeldada, et teadvustame oma elu-eesmärki kohe. Selline mõtteviis seab meid äraootavale seisukohale.
Oluline on endale teadvustada, et elu-eesmärgi väljendamiseks on mitmeid erinevaid viise ja kui üks viis ammendub, siis leidub alati teine viis. Meile võib tunduda, et muutsime oma elueesmärki, kuid tegelikult vahetasime vaid visiooni läbi mille me oma elueesmärki realiseerime.
Elueesmärk ei pea hõlmama teiste inimeste aitamist
See ei pea hõlmama teise inimeste aitamist, kuigi olen päris veendunud, et kõik teed viivad lõpuks selleni. Kuid sinu isiklik motivatsioon ja inspiratsioon ei pea tulenema teiste aitamisest.
Kui mina alustasin, siis teiste aitamisel oli minu jaoks sootuks negatiivne tähendus. Ma nägin, kuidas inimesi nö “aidati” ja see ei läinud minu arusaamisega aitamisest kokku. Seetõttu olin eriti selle vastu.
Ütlesin tol korral ka selgelt välja, et kõik, mida ma teen, teen ma enda pärast.
Ka täna teen ma asju ainult iseenda pärast, positiivne kõrvalnähe ja boonus on see, kui ka teised sellest kasu saavad.
Ja kui minna veelgi laiemaks, siis ma ei usu, et keegi võiks üldse midagi teha kellegi teise pärast. Isegi kui me aitame inimesi, panustame nendesse, siis me teeme seda, sest meil on vaja seda teha – me teeme seda enda pärast. Põhjuseid võib siin olla väga erinevaid.
Elu-eesmärk seisneb eneseväljendamises
Elueesmärk on minu jaoks eneseväljendamine. See saab alguse küsimusest, mida ma tahan väljendada? Kuidas ma tahan end väljendada?
Kui eesmärgi leidmiseks tuleb endalt küsida, mida mina tahan saada (saada = enda ellu luua)? Siis elu-eesmärgi leidmiseks, tuleb hakata uurima, mida mina tahan anda (anda = iseendast välja tuua)?
Kui sa vaatad ainult vaid üht küsimust “Mida mina tahan anda”, siis võib sellest küsimusest arusaamine sind eksiteele viia.
Mäletan, et viies läbi mastermindi-koolitust, kus rääkisin Napoleon Hilli raamatust, esitasin grupile küsimuse: mida te annate hea meelega ja vastuseks oli – seda, mida on palju.
Ühesõnaga meie mõte liigub koheselt füüsilisele tasandile, vaatame oma elus ringi, teeme järeldusi, mida mul on vähe ja mida mul on palju … ja sellest järeldusest lähtuvalt arvab enamik meist, et meil polegi ju midagi anda.
Elu-eesmärk ongi midagi sellist, mida sul on palju, sest sa oled läbi selle oma allikaga ühenduses ja see on piiritu. Kuid seda paljusust ei tuleks meil mitte otsida füüsiliselt tasandilt, vaid enda seest. Sinu olemus on piiritu ja seda tulekski sul jagada.
Kui sa mõtled sellele, siis kas rõõmu on sinus palju? Või kiitust? Kas kiitus võiks otsa saada, kui sa seda kellelegi jagad? Naeratusi? Oma teadmised? Oskusi? Midagi, mis on sinu jaoks kerge? Võibolla meenub sulle veel midagi, mida jagades sa tajud, et see on piiritu.
Elu-eesmärk aitab hoida fookust õigetel asjadel
Kui ma teadvustan, mida ma armastan – mis on minu elu-eesmärk – siis on mul lihtne teha otsus ja liikuda edasi hoolimata igapäevaelu takistustest. Kui ma ei tea, mida ma armastan – mis on minu elu-eesmärk, on mul kerge nendesse füüsilistesse takistustesse kinni jääda.
Mina armastan tõsta inimeste teadlikkust, näidata neile, kes nad tegelikult on ja aidata neil iseendasse rohkem uskuda. See soov paneb mind edasi liikuma, lahendusi otsima, juurde õppima.
Ja muide, see saab alguse minust enesest – eelkõige armastan ma seda, kuidas ma läbi enda tegevuse aitan iseendal saada teadlikumaks ja usun iseendasse rohkem.
See on idee, mis omastas mu 2007. aastal. See on idee, mis kasutab mind.
Selliste sisemiste ideedega – ideaalidega – on seotud imepärane jõud, mis paneb sind tegutsema ka siis, kui sa ise ei julge, ei oska või sulle tundub, et sa ei saa.
Minu suurimaks hirmuks oli inimestega rääkimine, kuid selle idee elluviimine aitas mul sellest hirmust üle saada. Mul justkui ei olnud valikut, kas tegutseda selle nimel või mitte, ma pidin tegutsema, sest see idee tahtis kasvada.
Ma ei ütle, et see oli kerge, kuid see pani mind liikuma. See näitas mulle samm-sammult, mida teha, et jõuda siia, kus ma täna olen. See pani mind hetkeolukorra raskustest üle vaatama ja otsima lahendusi.
Kui sinul on selline idee – elu-eesmärk – siis ei ole ühelgi takistusel olulist kaalu.
Jaga meiega oma mõtteid ja kasulikke ideid – väljenda ennast just siin ja just nüüd…
SOOVITAN LUGEDA
Kirjuta sõnum või küsimus