Julgus tähendab oma tegeliku olemuse avatud väljendamist – koos kõigi vooruste ja vigadega

Lase lahti mõte sellest, kes sa PEAKSID olema ja hakka olema see, kes sa oled.

Kui sageli võrdled sa end teistega?

Kui sageli tabad end mõttelt, et sa pigem ei alusta, kui et talud pettumust, et asi ei tulnud välja nii nagu sa tahtsid?

Kui sageli küsid endalt, miks sinul asjad ei õnnestu, kuigi see paistab olevat kerge ülesanne ülejäänud inimkonnale?

Kirjutan täna julgusest ja kartusest olla mina ise kõigi oma vigadega.

Julgus tähendab avatud väljaütlemist selle kohta, mis peitub inimese südames

Julgus on olnud minu elu keskne probleem, õigemini selle puudumine. Mina tegelesin hirmuga, soovides olla julge. Juba ainuüksi selline lähenemine oli määranud tulemuse hukule.

Ma arvan, et igaüks tahab olla julge ja imetleb neid, kes “paistavad” julged. Minu lugemislauale sattus Brene Brown’i raamat “The Gifts of Imperfection”, kus ta räägib julgusest seoses täisväärtusliku elu elamisega. Ta kirjutab, et originaalis tähendas julgus “avatud väljaütlemist selle kohta, mis peitub inimese südames”. Aja jooksul on selle tähendus muutunud ja tänapäeval tähendab sõna julgus pigem kangelast, julgustükki, midagi erakordset.

Kangelasteod on samuti vajalikud, kuid ma kardan, et me oleme kaotanud ühenduse sõna julgus algupärase sisuga – me ei tea kuidas väljendada iseend ausalt ja avatult, rääkides sellest, kes me tegelikult oleme, mida me tunneme ja millised on meie kogemused, olgu need siis head või halvad.

Me oleme kammitsetud, sest arvame, nagu peaksime olema teistugused, kui me sisemises tunnetame end olevat.

Olla avatud ja väljendada oma tundeid ausalt tähendab olla haavatav, ja just siin, tuleb meil praktiseerida julgust.

Eks ole ju üheks tegevusetuse põhjuseks kartus mitte vastata normidele või hirm paljastada oma tegelik olemus, mis võibolla teistele ei meeldi või mida teised heaks ei pruugi kiita. Pane tähele kui kõvasti üritame me varjata seda osa meist, mis meie arvates on ebaperfekte. See nõuab tohutut energiat ja hoiab meid paigal seal, kus me oleme.

Kas poleks mitte aeg sellest lahti lasta ja hinnata end sellisena, kes me tegelikult oleme, kõigi oma vigadega.

Sageli mõtlen, et hakkasin oma lugu – ja eelkõige just ebaõnnestumisi, rääkima sellepärast, et pääseda sellest varjatusest, hirmust saada paljastatud. Kui räägin ise, siis saan hirmust vabaks.

Minu jaoks on see toiminud. Ja ma olen avastanud ühe suurepärase kasuteguri – kui ma räägin avameelselt sellest, mida ma mõtlen, tunnen ja kus ma hädas olen, hakkab see probleem justkui iseenesest lahenema. See, millest loobud, saab muutuda.

Selline eneseavamine nõuab tõsist julgust, kuid meis kõigis on see olemas. Sinus on see olemas.