Alustades eesmärgi seadmise ja eesmärgi saavutamise protsessi märkad peagi, et asjalood ei pruugi iga päevaga minna mitte selgemaks, vaid selgus vaheldub segadusega, siis selgusega ja siis taas segadusega.
Kui oled piisavalt kannatlik hakkad mõistma seda protsessi ja oskad end ise segadusest selgusesse juhtida.
Pema Chödrön on kirjutanud selle teekonna kohta väga tabavalt:
“Kui sinus tekib soov avada elule oma süda, selle asemel, et oodata vaid surma, avastad sa, et elu on iseenesest ebamugav. Elada avatud südamega on väärtuslik kingitus, kuid mitte keegi ei saa tegelikult sulle seda anda. Sul tuleb leida tee, milles sinu süda on ja siis kõndida eksimatult mööda seda rada. Olles sellel rajal, kohtad sa ikka ja jälle ebamugavust, mis tuleneb sinu enda pinges olekust, sinu probleemidest, sinu nõmedalt väljakukkunud sooritustest. Kuid praktiseerides ja järgides seda rada avatud südamega, ei ole see ebamugavus takistuseks. See on lihtsalt elu omapära, elu energia.
Kuid see pole veel kõik, mõnikord, kui sa oled just sirutanud oma tiivad välja ja kõik tundub minevat hästi, mõtled sa: “See ongi see tee, selles ongi minu süda” ja äkitselt avastad end nõmedalt nägu poriga kaetud. Kõik vaatavad sind. Ja sa ütled endale: “Mis juhtus selle teega, rajaga, kus oli minu süda? Praegu tundub see tee nagu ma oleksin näoli mudas.”
Kuna sa oled sellel teekonnal avatud südamega, torkab ja müksab sind elu. See tundub samamoodi justkui keegi naeraks sulle kõrva, esitades sulle väljakutse, kus sa pead teadma, mida teha siis, kui sa ei tea, mida teha. Selline olukord muudab sind tagasihoidlikuks. See avab sinu südame.”
Jah, just nii see on. Just siis, kui me arvame, et teame, just siis, kui me arvame, et oleme leidnud selle, mida otsisime või ära õppinud selle, mis meile peavalu valmistab, müksab elu meid taas ja me avastame end näoli poris.
Kuid see on vaid elu eripära, ei midagi enamat. See lihvib meis olevad teravused ja õpetab meid voolama.
Kirjuta sõnum või küsimus