Minu elu on olnud tõeliselt lihtne. Ühelt poolt kartsin tegutseda, teiselt poolt kurtsin, et eesmärgid ei täitu. Ei midagi keerulist.
Nüüd on palju keerulisem.
Tahtmisi on palju, selgust tegutsemiseks ka, kuid keeruline on kõiki neid ülesandeid järjekorda panna. Isegi sellest väljakutsest sain üle, et 5-15 minuti kaupa tegutseda. Tuleb välja küll, kuigi väikeste eranditega.
Aga mida siis ikkagi päeva fookuseks valida, mida 15 minuti kaupa edasi arendada saab? Mitut fookust võtta ei saa, seega kärpimine on eriti vajalik.
Olen tähele pannud, et kergem on valida ülesandeid ja sihte, mis 5-15 minuti jooksul märgi maha jätavad. Raamatupidamises jõuan selle ajaga 3-5 arvet sisestada. Asi tehtud, linnuke kirjas. Blogimisega nii lihtne ei ole. Kui arve olen ära sisestanud, siis ei pea ma järgmine kord selle töö juurde tagasi tulema ning vaatama, kas see sisestus ikka sobib järgmiste arvetega. Blogimisega jõuab küll 2-3 lauset ehk selle ajaga sisse toksida, kuid kui järgmised 15 minutit saadaval, pean jälle peaaegu algusest hakkama.
Lugemisega on samuti. Kui loen raamatu ära, kuid seda blogisse ei vormi, siis justkui polegi midagi käega katsutavat. On vaid uued ideed, mis kergesti hajuvad.
Teiselt poolt tundub, et oluline on ka seotus eesmärgiga. Kui ma pühendan 15 minutit remondimaterjalide otsimisele, siis saan järgmine kuu remonti alustada. Kui ma kulutan 15 minutit kirjutamisele, siis … noh järgmine kuu kohe kindlasti midagi ei juhtu. Eks siin see kohene kasu peidus on.
Kirjutamise (ja ka teiste tegevuste) edasilükkamine on tegelikult päris põnev. Huvitav on kuulata, milliseid lugusid ma põhjenduseks toon. Päris palju saan enda kohta teada. Kasvõi seda, et ega see aja puudus ikka küll mingi näitaja ei ole (ei ole põhuseks ka kaks väikest last, kes pidevalt emmet nõuavad, kuigi loomulikult teeb see asja keerulisemaks). Põhjus on selgelt valikud ja nende valikute taga olevad kriteeriumid, mis iseenesest nii selgelt välja ei paista. Nende leidmiseks on aga vaja aega, et mõelda ja olengi alguses tagasi.
Aga võibolla on vahel nii, et probleemi ei olegi, on lihtsalt üle mõtlemine. Tuleks hoopis tegutseda ilma mõtlemata.
Tehes nüüd oma sisekõnest kokkuvõtte on ehk kõige olulisem märgata, et põhjus ei ole põhjus. Põhjus, mida ma oma peas hoian, ei ole tegelik põhjus, mis edasilükkamist põhjustab.
Aeg on harva põhjuseks. Aeg on faktor, mida me kuidagi mõjutada ei saa. Saame mõjutada vaid aja kasutust. Mida me teeme selle ajaga, mis meil on. Olgu see siis väikeste laste kõrvalt või tiheda töögraafiku rütmis.
Üha enam märkan hoopis seda, et tegelikud pidurid on selguse puudumine ja aeglane otsustamine. Selguse puudumine näiteks päeva fookuse küsimuses. Mis on täna kõige olulisem? Millega ma täna tahan edasi liikuda? Ja sellele järgnev otsus. Kas valin A või B?
Kuna päev on ju alati mitmekesine ja üks otsus sõltub teisest, siis ühe otsuse edasilükkamine tekitab segadust kõigis teistes tegevustes. Näiteks nii lihtsad otsused nagu: kas lähen täna lastega linna ujuma? Kui lähen, siis saan linnas teha sisseoste (nt täiendada oma mustikavarusid), kui ei, siis millal ma täiendan oma mustikavarusid, mis lähipäeval otsa saavad? Kui esimene otsus jääb pikaks ajaks tegemata, pole mul teise otsuse jaoks piisavalt infot.
Mida kiiremini saan otsuse tehtud, seda kiiremini saan edasi liikuda ning raiskan aega vähem.
Minu 3-aastane lõpetab söömise ja teatab, et tal on kõht täis. 15 minuti pärast tuleb aga minu juurde ning annab teada, et tema kõht on tühi. Mis juhtus? Kas tal enne polnud kõht täis? Ma arvan, et tegu valesti sõnastatud probleemiga. Mitte, et tema kõht on tühi, vaid ta soovib midagi magusat.
Sama on meil täiskasvanutel. Sageli sõnastame me probleeme valesti. Me ju tegelikult ei soovi aega juurde, mis tähtsust sel on, kui palju aega meil on, kui me just ajavaatlusega ei tegele. See, mida ma tegelikult soovime on, et asjad saaksid tehtud. See annab aga meie mõttele hoopis uue suuna.
Kirjutatud 26.04.2018
Kirjuta sõnum või küsimus