Sain lugejalt tõsise sisuga kirja. Loe ja mõtle kindlasti kaasa. Jaga ka oma arvamust kirja all olevas kommentaaride alal.
Olen oma naisega 21 aastat koos elanud ja pidevalt on probleemiks olnud tema madal enesehinnang. Nüüd viimased 3 aastat on meie suhe päris üle mõistuse läinud ja ma ei tea, mida teha. Probleemid peituvad suures petmises, valetamises ja minul on nüüd tekkinud täielik usaldamatus tema suhtes. Olen püüdnud lahendust leida, kuid tulutult, kuna ta ei lase endale ligi ja ainult süüdistab kõiges mind. Olen tahtnud temaga ka nõustamisele minna, kuid ta ei soovi sellest midagi kuulda. Meil on ka lapsed, kes väga kannatavad selle läbi. Ma tõesti ei tea mida teha, kuna ta ei soovi ennast ja oma maailma muuta ning see on viinud tõsise kriisini.
Ma arvan, et taoline probleem on tuttav paljudele meist ühes või teises variatsioonis. Kuidas muuta inimest, kes ise probleemi ei näe ja muutuda ei taha?
Kuna ma lugejat isiklikult ei tunne ja paljud detailid on mulle teadmata, siis koostasin oma vastuse pigem probleemi tõstataja, kui et suhtele lahenduse leidmise vaatenurgast. Üks võib muidugi viia teiseni.
Probleemi näeb vaid üks partneritest
Esimene asi, mis silma torkab on konflikt – probleemi näeb vaid üks partneritest, teine probleemi ei tunnista. Samas muutust soovib just see teine ehk olukord on pealtnäha lootusetu, sest tõde on – me ei saa muuta kedagi peale iseenda. Teisi on võimalik vaid mõjutada ja sedagi vaid siis, kui teine pool ise sellega nõus on.
Alustada tuleks iseendast
Kuna teise inimese muutmine on ehkupeale minek, siis tuleks alustada iseendast ja esitada endale esialgu selge küsimus – mida ma soovin?
Esmane ilmselge vastus on muidugi, et ma soovin, et teine inimene muutuks. Selleks on ka lihtne põhjus – siis ei pea mina muutuma. See on väga inimlik, kuid just seetõttu on nii paljud inimesed suhtelõksus.
Suhe saab muutuda siis, kui miski muutub, kui see ei ole teine inimene, siis pean see olema mina. Ja just selleks tulebki endale esitada see küsimus – mida ma soovin ja anda sellele ka selge ja põhjalik vastus.
Soovin ma lastele head kodu? Endale terveid närve? Rahulikku ööund? Mis iganes on see soov, see tuleb kirja panna, kuid see ei saa olla esialgu seotud teise poole muutumisega, vaid pigem uue soovitud olukorra kirjeldusega.
(Loomulikult võiks see teema minna edasi ja küsida endalt, mida teine soovib, kuid selle blogi jaoks läheks see teema siis liiga pikaks).
Mida mina teha saan?
Kui selgus on paberil kirjas, saab mõtiskleda, mida mina teha saan? Kui esialgu võib paista, et valikuid ei ole, siis tegelikkus näitab, et on küll. Probleemiks võib pigem osutuda see, et me ei taha neid valikuid näha.
Mida ma teha saan valikuid võib olla kahte laadi – ühelt poolt, mida ma teise inimese heaks teha saan ja teisalt, mida ma enda heaks teha saan.
Esimene küsimus nõuab eelnevalt vastust küsimusele, mida teine inimene tahab ja teine küsimus eelnevalt vastust küsimusele, mida mina tahan.
Naisel madal enesehinnang
Küsimusest võib aru saada, et küsija peab probleemi põhjuseks madalat enesehinnangut. See ei ole tegelikult nii. Kuigi madal enesehinnang on sageli tekkinud teadmatusest ja ka teadmatus on see põhjus, miks me sellest üle ei saa (tean, sest olen ise selles olukorras olnud) ei ole see paraku olukorra tegelik põhjus. Madal enesehinnag võib küll soosida kirjeldatud käitumist, kuid tegelikud põhjused on kindlasti sügavamad ja antud kirja põhjal ei oska ma oletada, mis need olla võiksid.
Kuid tähelepanu võiks pöörata ka asjaolule, et madalal enesehinnangul on ka oma hüved. Me saame olla saamatud, mis ei kohusta meid käituma paremini, teised tunnevad meile kaasa ja abistavad meid paljuski. Ja kuigi sellisel käitumisel on lähedastele negatiivne mõju, võib see asjaosalisele endale ola mugav (isegi kui ta ise seda ei tunnista). Ja vaid siis, kui olukord tõesti muutub ebameeldivaks oleme me tavaliselt valmis midagi muutma.
– Mida ma teise inimese heaks teha saan?
Kui tulla tagasi teise küsimuse juurde – mida mina teha saan – siis võiks siin motivatsiooni tõstimiseks kasu olla nende negatiivsete tagajärgede esile tõstimisest, nende välja toomisest, kuid tean omast käest väga hästi, et see kõigi puhul ei mõju.
Veel võib endalt küsida, kuidas ma saan aidata kaasa teise inimese enesehinnagu tõusule? See on võimalik, kuid nõuab kannatlikkust ja teise inimese ja tema mõtte ja käitumismustrite head tundmist. Mul on endal selle kohta hea näide läbi elatud, kuid pean ütlema, et tegelike mõtete teadasaamine inimeselt, kes neid mõtteid ise ei kuule, võtab ikka aega küll. Tuleb palju ise oletada ja palju omavahel rääkida.
Seda võib kõike teha, kuid minu enda kogemus näitas, et sain aidata oma lähedast alles siis, kui hakkasin iseennast paremini mõistma ja enda vajadusi paremini teadvustama.
Mul tuleb lahti lasta
Huvitav on see, et sellised negatiivsed situatsioonid ei kipu lahenema enne, kui ma olen valmis ise lahti laskma. Vägivaldsest kooselust pääsemiseks tuleb sageli teha ostus lahutada, sõimava ülemuse ohjeldamiseks tuleb sageli enda eest seisma hakata, negatiivsust külvavale sõbrannale tuleb hakata ei ütlema jne. Muutus peab saama alguse minust.
Ja kui ma olen valmis seda muutust tegama – end kehtestama, ei ütlema, ära minema, alles siis saab toimuda tegelik soovitud muutus minu elus.
Miks nii?
Sest senikaua me loodame, palume, anume, kahetseme, kirume ja teeme kõike muud, kuid ei muuda midagi. Mis on see muutus, mida sa saad täna teha?
See ei pea tähendama koheselt sildade põletamist. Kuid näiteks kui seni on olnud harjumuspärane käitumine nende sigaduste peale vihastada, siis kuidas ma saaksin tegelikult rahulikuks jääda? Kui seni olen rikutud lubaduste peale ärritunud, siis kuidas ma võiksin teisiti oma elu-olu korraldada? Kui seni olen süüdistustele püüdnud õigustuste ja enda tõe selgitustega vastata, siis mis võiks olla siin minu poolt tehtav muutus.
NB! Oluline on siin see, et me ei tee neid muutusi mitte teise inimese pärast, mitte otseselt tema mõjutamiseks, vaid enda (võib ka laste) pärast ja enda heaolu suurendamiseks. Niisiis ei ole tegemist manipulatsiooniga, vaid uute tegevustega, mis võiksid mulle hingerahu tagasi anda.
Need on loomulikult vaid ajutised meetmed ja sellise olukorra lahendamine nõuab suuremat ja julgemat sammu, kuid alustamiseks need sobivad. Need väikesed muutused meie käitumises valmistavad meid ette suuremateks sammudeks, kui need vajalikuks peaksid osutuma.
Abi suhtenõustajalt
Loomulikult on suhte päästmiseks parim minna koos suhtenõustaja juurde, kuid tupikseisu näitab juba see, kui teine pool ei ole huvitatud. Üksi lõpmatult midagi ei päästa, suhet eriti.
Alla andmine ei ole ebaõnnestumine, vaid tugevus
Kuigi minu soovitus ei ole suhtest loobuda, tahan siinkohal meelde tuletada, et lahti laskmine ja elu teise lehekülje pööramine ei ole nõrkus ega ebaõnnstumine, kuigi meile nii võib tunduda. See on hoopis tugevus. Muutus nõuab tugevust. Raske otsus nõuab tugevust, kuid mõnikord on neid elus vaja teha.
Kokkuvõtteks – mida võiks teha:
1) Alusta enda soovide, mõtete, tunnete ja käitumiste kaardistamist. Saa iseendast kõigepealt teadlikuks.
2) Ürita mõista probleemi kaugemale madalast enesehinnangust. See on vaid jäämäe pealne osa. Millised on kaasa mõtted ja tunded, mis juhivad tema käitumist. Ja need mõtted ei pruugi olla need, mida ta kõva häälega väja ütleb.
3) Tee otsus midagi muuta ja pea meeles, et sina pead muutuma.
Tänan küsijat ja loodan, et blogi andis vähemalt ühe lootusekiire muutuse loomiseks.
Kirjuta sõnum või küsimus