Loe ainult siis, kui sul on aega ja sa tahad kaasa mõelda… teisel juhul liigu edasi …
Surfates mõni aeg tagasi netis, kohtusin Amanda Palmeriga, kelle sõnum pani mind kuulatama ja kaasamõtlema. Ta rääkis küsimisest.
Me kõik tahame saada, me tahame, et meid aidatakse, me tahame , et meile antakse, me tahame, et inimesed käituksid meiega sõbralikult, kuid kui vähesed meist TEGELIKULT julgevad küsida.
Küsimine teeb meid haavatavaks, ütleb Amanda Palmer oma TEDx esinemisel.
[ted id=1682]
Ta räägib videos ühe loo, kus talle pakkus öömaja immigrantide pere. Nad panid Amanda ja ta tiimi oma voodisse magama, samal ajal kui ise kõik koos (pere 18-aastase tütrega) sofale kolisid. Pere oli vaene, elas väga vaeses piirkonnas ja lamades voodis küsis Amanda endalt “Kas see on õiglane”?
Kas meil on õigus saada, kui keegi tahab anda? Kas meil on õigus küsida, kui me midagi tahame? Kas meil on õigus vastu võtta meist majanduslikult vaesemalt inimeselt?
Hommikul ärgates tuli pereema Amanda juurde ja tänas teda, et ta nende juures otsustas ööbida, lisades, et tema muusika on nende tütart nii palju aidanud. On küll õiglane, mõistis Amanda. Andmises ja saamises on jagatud väärtus.
Tegelikult ei ole loo idee mitte ainult sellistes drastilistes emotsionaalsetes olukordades, vaid meie igapäevaelus. Millises valdkonnas vajaksid sina abi? Mis on sulle raske, mis võib olla mõnele teisele kerge?
Kus peaksid sa endale tunnistama, et sa vajad abi? Ja kas sa julged endale seda tunnistada? Küsimine teeb meid haavatavaks. Või vähemalt nii meile tundub.
Minu jaoks on abi küsimine raske, palju lihtsam on abi anda ja ma usun, et nii tunnevad paljud. Kuid mõtle – paljud tahavad aidata, vaid vähesed võtavad abi vastu. Kui inimesed meie ümber soovivad abistada, siis oskus, mida me vajame on olla haavatav. Loobuda mõtteviisist, justkui peaksime ise tugevad olema ja kõike üksi tegema.
Kui ma mõistsin, et mul on raske abi küsida, hakkasin seda teadlikult harjutama. Algus ei ole olnud kerge:), kuid see-eest on mul esimesed sammud tehtud ja edasi saab minna vaid lihtsamaks:).
Elu imetabasus seisnebki ju selles, et meie ümber on teised, kes saavad ja tahavad meid aidata – kui me lubame.
Milline on see olemus, olemine, mis võimaldab küsida vabalt? Millised on need arusaamad selles olemises, mis võimaldavad ületada barjääri, mis ei luba küsida vabalt?
Loo kokkuvõte olekski küsimuses – kuidas suurendada oma haavatavust? Kuidas julgeda küsida?
või
minnes kaasa Amanda Palmeri mõttenurgaga – Kuidas lubada teistel anda?
Kirjuta sõnum või küsimus