“Peamine on see, et te tugineksite positiivsetele emotsioonidele kui oma teadvuse dominantsele jõule ning te ei laseks negatiivseid emotsioone oma teadvusse?”
Mida Napoleon Hill ütleb? Kas sa mõistad selle lause olulisust? Kas sa mõistad, kuidas seda kasutada?
Mis põhjustab sinu emotsioone? Kuidas sa valid, millistele – positiivsetele või negatiivsetele – emotsioonidele sa tugined? Millise võime abil on sul võimalik kontrollida emotsioone, mida sa oma teadvusse lubad?
Vastused leiad lugedes Napolon Hilli raamatut “Mõtlemist muutes rikkaks” või mõttetreener Helina Mägi blogisid www.mottetreening.ee
[catalyst_widget_area name=”hilli_printsiibid”]
See on huvitav, et Looja on meile andnud valikuvabaduse. Meil, loodul on vabadus valida.
Ühes kõige aegade kuulsaimas, tuntumais kõnes on kirjutatud, öeldud: 1 Ärge mõistke kohut, et teie üle ei mõistetaks kohut, 2 sest mis kohtuga teie kohut mõistate, sellega mõistetakse kohut
teiegi üle, ja mis mõõduga teie mõõdate, sellega mõõdetakse ka teile!
Pole vaja ju kedagi süüdi alati mõista, piisab lihsast hinnangu andmisest, tahtmisest maailma, st teisi muuta ja me olemegi saanud mõõtjateks.
Jaah, väga lihtsalt käivitub negatiivne. Siis saab ju ka positiivset väga lihtsalt sisse lülitada.
Võida kuri ära heaga.
Millega sina mõõdad mõõdetakse ka sulle ongi ju mõtted. Mõttega me mõõdame ja mõttega me loome. Milliseid mõtteid me mõtleme, seda meile antakse.
Ma mõistan, et tugeva emotsiooniga mõtted toimivad tugevamalt. Olgu siis positiivse või negatiivse alatooniga mõtted. Niisama lihtsalt see ilmselt ei toimi, et a la happy toughts. Kindlasti mõtles Hill selle all kirega oma eesmärkide poole pürgimist. Nautida iga hetke oma teekonnal. Ja negatiivset saab tõesti eemal hoida paljalt sellega, kuidas asjadesse suhtuda. Lihtsam on mitte hinnanguid anda hea-halb jne. Veel parem on kui mõista, kuidas olla igal hetkel kohal oma teadvusega. Emotsioonidele tuginen täpselt selle järgi, mida endale sisendan. Endas muutuste loomiseks peab olema kohal ja sellest peaks piisama rahu saavutamiseks enda sees. Ülejäänud maailm minu ümber lihtsalt toimib minuga samas rütmis.
“Peamine on see, et te tugineksite positiivsetele emotsioonidele kui oma teadvuse dominantsele jõule ning te ei laseks negatiivseid emotsioone oma teadvusse?”- See tekitab minus esimese mõttena küsimuse, et kui tegelikult lähebki midagi halvasti, siis kas ma ei tohigi negatiivseid tundeid tunda, nt kurbus, viha, rahulolematus, ebakindlus? Reaalsus on see, et neid emotsioone esineb kõikide elus. Samas kui teistmoodi mõelda, siis neid emotsioone saab ka enda kasuks panna tööle. Ja igas negatiivses asjas on ka midagi positiivset. Lihtsalt oleneb vaatenurgast, tuleb osata leida kogemust ning tarkust, mida ammendada. Kurbus läheb mööda, kui suunata mõtted positiivsetele asjadele, viha, rahulolematus- neid saab rakendada selleks, et hakata uuesti tegutsema, kuid ebakindlus-kuidas sellest üle saada, kui miski on “pannud tugeva põntsu” isiksusele ja eneseteostuse võimesse? Kas siinkohal aitab ka uute sisenduste loomine? Või ajaga läheb see mööda?
Peamine on jah see, et tuleb keskenduda positiivsusele, siis on tegelikult ka kõik tulemused paremad, aga siiski võib juhtuda, et asjad ei lähe nii nagu plaanitud. Kas see tähendab, et inimene on kuidagi valesti soovinud või tegutsenud?
Teadliku mõtlemise abil on võimalik kontrollida oma emotsioone ja mõtteid. Positiivsete mõtete harjutamine ja sisendamine aitavad. Keskendumine positiivsusele. Kuid mida teha negatiivsete emotsioonidega, kui need siiski tulevad?
Samas suhtumine on üks võtmesõna. Et kuidas sa lased mingil sündmusel ennast mõjutada. Kui puudutatuna sa ennast tunned ning kui isiklikult midagi võtad.
“Kas ma ei tohigi negatiivseid tundeid tunda, nt kurbus, viha, rahulolematus, ebakindlus?” – Küsimus ei ole mitte selles, kas ma tohin, vaid mida ma valin. Ka negatiivsed tunded on loomulikud ja me kogeme neid niikuinii. Nende vastu sõdida ei maksa, siis need tunded ei tahagi ära minna:). Kuid kas oled pannud tähele, kui kauaks sa jääd selle tunde meelevalda? Mida sa selle tundega teed? Kas tugevdad või lased lahti? Sõdid või lubad olla? Jääd minevikku kinni või otsid lahendusi?
“Ebakindlus-kuidas sellest üle saada, kui miski on “pannud tugeva põntsu” isiksusele ja eneseteostuse võimesse?” –
Mitte miski, vaid meie mõtted. Mida ma ütlesin endale, kui miski juhtus ja miks ma seda ütlesin? Kas ma tahan seda lugu endale veel rääkida või otsustan asja teises valguses vaadata?
Kui oleme tähele pannud, et tunne läheb ajaga mööda, siis mis meis tegelikult juhtub? Oled tähele pannud, et aja jooksul õpime me olukorda aktsepteerima, mõtleme sellele olukorrale vähem ja teistele asjadele rohkem?
Enesesisendused ongi loomulik viis oma tundeid muuta, kuid ma ei pea silmas jõuga muutmist, vaid läbi arusaamise, nõnda, et me õpime olukorda teistmoodi mõistma.
Minul tekkis mõte, et kui ma olen iga negatiivse olukorra eest mingi nurga alt tänulik, siis on see aju petmine? Selles mõttes, et tekitan endale kiiresti emotsioonide asemele mõistmise ja aksepteerimise. Sellele mõeldes võiks loota ju igasuguste tugevate negatiivsete emotsioonide vältimisele. Seega oleks ka rohkem ruumi positiivse kogemisele.