“Täiuslikkus tuleb koos praktikaga. Tühipaljalt juhiste lugemisega ei ole võimalik selleni jõuda.”
Oled sa küsinud endalt, kuidas muutus tuleb? Kuidas ma õppisin kõndima? Lugema? Arvutit käsitsema? Oli mul manuaal või toimus see läbi praktika, tegevuse, katsetamise?
Mida oled sa siiani teinud, et kuuldud ideid enda kasuks tööle panna? Mida sa saad täna teha? Täiuslikkus tuleb koos praktikaga – kus soovid sina täiuslikkust näha? Ja kui mitte täiuslikkust, siis parenemist, täiustumist, suuremat väljendumist? Mis on see praktika, mida sul tuleb kasutada?
[catalyst_widget_area name=”hilli_printsiibid”]
Julgus kokku võtta ja uusi oskusi omandada. Pole olemas “ma ei oska” vaid läheneme asjadele, kuidas ma seda tegema hakkan. Vahet pole kas see kohe vajalik oskus on. Usun siiki, et isegi kui kohe oskused kasutatavad pole (ilmselgetel põhjustel vähese oskamise tõttu) tulevad need hilisemas elus mingitel põhjustel kindalsti kasuks.
Vahest on teleris jäänud silma mingi saade natuke opakatest 🙂 kes valmistuvad kõik oma elupäevad maailmalõpuks. No mis mõttes eksole? Aga seal on väike aga. Need inimesed õpivad igasuguse reaalse põhjuseta uusi oskusi. Ja tundub, et uued oskused toovad just kõike seda nende ellu, mida nad ootavad. Rahulolu ja kindlust hakkama saada ka kõige raskematel aegadel. Nad muudkui õpivad ja harjutavad, et saada paremaks oma oskustega.
Sama on juhtunud meie perega kui hästi mõelda. Täiesti tühja koha pealt hakkasime mehega ühel aastal hoidiseid tegema. No milleks. Me olime üsna noored ja polnud nagu erilist vajadust selleks. Nüüd aga näen, et iga aastaga tekib uusi põnevaid mõtteid mida sisse teha ja tõepoolest tore on minna keldrisse oma vaaritatud imemaitsvaid hõrgutisi võtma. Ja ka kehvematel päevadel on abiks olnud kasvõi mõnele hädas olijale tuttavale. Mis peamine, meie tegemisi on hakanud õnnistama tasuta sisse tehtavad toorained. Varem ostsime poest, nüüd aga saadetakse meile niisama heast südamest igasugu kodukootud ise kasvatatud sööki. Seal kus on, sinna antakse juurde.
Täiuslikkus või selle poole püüdlemine oma tegevustes on suurepärane võimalus ennast tundma õppida. Kui ma lihvin oma oskust hoolega, siis ei saa see oskus kasutamata jääda minu meelest. Igale oskusele tuleb mingil hetkel nõudlus. Praktika annab võimaluse oma oskust proovile panna erinevate nurkade alt. Ja kui tegutsedes hoolega kaasa mõelda, siis võib leida väga palju oma tegevuse täiustumise võimalusi. Kes saab endale lubada kasvõi uuel ametikohalgi aastate pärast sama taset mis esimesel kuul tööd alustades 🙂 Põhiline on kõike uut ja omandatavat rõõmuga vastu võtta.
Näiteks rõõmuga töö juures puhtuse hoimine, tööplaneerimine ja klientidega suhtlemine on minu päris heaks lihvitud oskused. Ma pole küll täiuslik, kuid ma olen seda kõike kirglikult teinud ja seetõttu tekkis mul võimalus seda kõike uutele töötajatele õpetada ja mulle endale tekkisid uued suurema vastutusega tööd, mida ma põnevusega esialgu üldplaanis selgeks püüan saada. Ja edaspidi sooviks seda kõike teha järjest paremini. Sellise sihiga ei anna ma võimalust elul toppama jääda väga pikaks ajaks.
Olen avastanud, et selline seotus avab mulle elus palju uksi ja õppimine tundub mulle praegu eriliselt erutav erinevalt kooli ajast. Aga pole siin midagi kahetseda, hea seegi, et oma avastused olen teinud varakult peale kooli, mitte päev enne oma viimast päeva.
“Täiuslikkus tuleb koos praktikaga- tühipaljalt juhiste lugemisega ei ole võimalik selleni jõuda” – minu jaoks tähendab see seda, et õpitud teoreetilisi asju tuleb praktiseerida, muidu ei ole sellest tarkusest midagi kasu. Kui endalt küsida, et kuidas muutus tuleb, siis ikka jah koos praktikaga. See viib jälle selleni, et tuleb tegutseda. Viimasel ajal olen ma mõelnud palju sellele, et kas minu teguviis ikka viib mind kuhugi edasi ja kas sellel tegemisel on ikka mõtet jne. See tekitab tunde, et asjal ei olegi mõtet. Õnneks ma panin oma alateadlikku negatiivsete emotsioonide ja mõtete pidevat esilekerkimist tähele, mis hakkas mind väga häirima. Pärast seda olen ma suunanud oma mõtted sellele, et parem tegutseda- kuskile peab see tee ikka välja viima ja paremasse kohta kui mittetegutsedes. Ma olen hakanud endas harjutama hoiakut- julge pealehakkamine on pool võitu. Ja samas suunanud oma mõtted sellele, et kui ma ei saa oma soovitut ühtviisi, siis peab selleks olema teine tee ning seejärel hakanud otsima uut võimalust. Kusjuures ma olen täheldanud, et mida rohkem tegutseda, seda rohkem võimalusi tuleb. Lihtsalt tuleb kuskilt alustada. Praktiseerimine ja harjutamine toob tegelikult tulemused. Ega niisama ei öelda, et harjutamine teeb meistriks. 🙂 Ma usun sellesse, et universum toob võimalused kätte, tuleb lihtsalt tegutseda, et luua endale sellist maailma nagu soovid.