Hetkel on minu unistuseks aidata see maja õitsele, lõpetada ära lõpetamata tööd ja anda majale ilus välimus. See eesmärk on tõenäoliselt suurim, mida ma kunagi ette võtnud olen. Selle otsuse tegemiseks läks mul 3 ja pool aastat.

Kui me alustame millegi suurega, siis esimene asi, mida me minema hakates märkame, on kõik need negatiivsed mõtted, mis ütlevad et see ei ole võimalik, kõige suurim karjuja on meie pangakonto, sest praeguses ühiskonnas näib, et kõike määrab rahakoti suurus.

Niisiis tuleb see kõike teadev teadja vaigistada, vastasel juhul ei liigu me kuhugi.

Rääkisin juba, mida ma õppisin põrandaliistudelt, kuid siin on siis veel kaks õppetundi:

Unista suurelt!

Sa oled kindlasti kuulnud nõuannet “unista suurelt”, kuid kas sa oled seda ka kogenud? Räägin stickmani tutvustades, et info kogumine ja tegutsemine on kaks eri asja. Ka “olen kuulnud” ja “olen kogenud” on kaks erinevat asja. Ka mina olin kuulnud, et unistada tuleb suurelt ja katsunud endale seada piirideta eesmärke. Kõik alati ei toiminud. Nüüd ühel päeval, tegeledes oma maja unistusega aga tajusin, kui palju on see maja pannud mind end jälgima, mõtetes kahtlema, uusi ideid otsima ja iseennast muutma. See unistus on SUUR. Tõeliselt suur võrreldes minu praeguse mõtlemisega. Ja ma mõistan, et kui soovin seda näha füüsilisel tasandil, pean tublisti pingutama, et muutuda sisemiselt.

Praegu tunnetan, mida tähendab “mõtle suurelt”. Lubades endal tegeleda ideega, mis on kordades suurem, kui reaalsus, näen muutusi endas, mida varem märganud ei ole. Kuna eesmärk on tõesti see, mida ma tahan (ja praegu küsin ma endalt iga päev, kas ma tahan ja saan vastuseks jah), näen kuidas ainuüksi mõte sellele eesmärgile paneb mind mõtisklema, uusi lahendusi otsima, tegutsema. Tõenäoliselt, kui tegemist oleks väiksema eesmärgiga arvaksin, et see saabub ükskord (iseenesest!!!) niikuinii või et ma oskan seda ülesannet juba lahendada ega pea tegema erilisi pingutusi.

Seega vali SUUR eesmärk!

Teine õppetund, mille ma avastasin on järgmine:

Olen juba toonitanud, et eesmärgi valimiseks on mul vaja vastata ühele olulisele küsimusele ja see on: “Mida ma TAHAN?” Mitte mida ma arvan, et võin saada ega milleks ma suuteline olen, vaid mida ma TAHAN?

Olles aga saba ja karvadega oma suure eesmärgi kallal tööl avastasin, et sellest üksi jääb väheks. See, mida ma tahan on nii kaugel ja nii suur, et mul on sageli raske teha otsuseid, selleks et hakata liikuma või leida õigeid valikuid, mis mind edasi aitaksid. Olukorra lahendamiseks sain abi uuelt küsimuselt: Mis on praegu oluline?

Küsimus “Mis on praegu oluline” aitab vaadata olukorda praegusest hetkest ja teha eesmärk väiksemaks. Kui hetkel ei ole käepärast kogu ressurssi, siis mis on hetkel oluline? Projekti koostamine? Sõbraliku ehitaja leidmine? Ehitustegevuse järjekorra üles sätimine? Ehitushinna leidmine? jne

Samuti aitab see küsimus elimineerida otsused, mis pikas perspektiivis ei teeni mind ja võiks asetada raskesse olukorda.

Niisiis: mida sa tahad ja mis on praegu oluline?

Mõttetreening ei tähenda lihtsalt enesearendamist enesearendamise pärast, vaid see on sõna otseses mõttes vajalik enesejuhtimise viis, mis aitab igast olukorrast kergemini üle saada.

Kui koidab elu kurvem hetk, ei ole keegi selleks valmis, kuid me saame omandada oskused, mis aitab meil sellest sündmusest kergemini üle saada. Räägime, kuidas kasutada oma mõtlemist, juhtimaks oma emotsioone.

Meil oli väike kutsikas – Pruno, kes sai meie peres olla vaid kuus nädalat, kui ta ootamatult suri. Olime oodanud teda pikka aega, eriti minu 11 aastane tütar, ja nüüd läks nii. Emana oli minu esimene küsimus, kuidas aidata oma tütart, kuid kuna sündmus mõjutas kogu pere, siis vajasin abi ka mina ja abikaasa.

Mõttetreenerina tean, et ükski sündmus iseenesest ei saa meile haiget teha, vaid need on meie mõtted, mis tekitavad ängistust ja valu. Kuidas valida sellises olukorras teadlikult mõtteid, mis leevendaksid valu ja aitaksid edasi minna?

Alustasin üksikute mõtete tuvastamisest nii iseendas, kui ka oma tütrel. Mis konkreetselt haiget teeb?

Tütre puhul oli esimene reaktsioon ilmajäämine. Tema esimene lause oli “algul ma ei suutnud uskuda, et mul on kutsikas ja nüüd ei suuda ma uskuda, et teda ei ole”. See lause hakkas kulutulena tema teadvuses veerema ja moodustas juba äärmusliku väite – ma ei saa kunagi endale koera. Loomulikult võimendas see veelgi valusaid tundeid.

Minul täiskasvanuna kerkisid koheselt esile süütunne, altvedamise tunne, vedasin alt nii tütart, pere, kui ka inimest, kes selle pisikese kutsika mulle usaldas. Virr-varrina hakkas meeltes mõlkuma kõiksugu variante, mida ma oleks võinud teisiti teha, mis kasvas kiiresti eneseõigustuse otsimiseks. Ma ei tahtnud süüdi olla. Ma tahtsin ju olla hea koeraomanik, inimene, kes suudab koera kaitsta ja talle turvalise elu tagada, ometi juhtus nüüd nii.

Mõtteseaduste kohaselt tähendas see seda, et hakkasin tingimustega võitlema, elasin pidevalt minevikus ja tahtsin eilset ümber kirjutada püüdes leida piisavalt tugevaid fakte selle kohta, et ma ei ole selles juhtunus süüdi. Selline mõttetegevus ei vii paranemiseni, vaid hoiab meid kinni minevikus. Mina leidsin viisi, kuidas sellest välja tulla, otsustasin tunnistada iseendale, et see oli minu süü. Mida ma selle all silmas pean? Iga meie otsus, viib tagajärjeni. Mina tegin otsuseid, mis tõid selle kurva tagajärje ja ma ei saa seda muuta. Ma ei ole süüdi mitte selles, et ma tahtlikult selle olukorra lõin, loomulikult mitte, kuid minu tegevus või tegevusetus, minu otsused või otsuse edasilükkamine oli see, mis viis mind antud olukorda. Lõpetades iseenda õigustamise, saame küsida andestust ja lõpetame võitlemise tuuleveskitega.

Andestamine ei ole kerge protsess, seda enam kui seotud on teised inimesed ja teiste inimeste tunded on väga olulised. Kuid kui see valu läbi teha ja teha seda kiiresti, mitte venitades, saab hakata oma elu uuesti üles ehitama.

Tuleb meeles pidada, et kujutluspiltidel on otsustav koht meie tunnete kontrollimisel ja just kujutluspiltidega mängimine aitab olukorda teist moodi tõlgendada ja valusat emotsiooni lahti lasta.

Toon siin mõned kujutluspildid, mida kasutasin, et aidata iseennast ja oma pere.

Peale surma jäid sügavalt minu hinge just surmale eelnenud pildid kutsaga. Ja need ei olnud loomulikult ilusad. Kujutasin teda külmas hauas lebamas ja see tegi väga haiget, sest soovisin teda enda kõrvale sooja, sülle. Mulle tuli kasuks üks loetud raamat “Hinge saatus”. Ma ei tea, kas need lood kõik on absoluutne tõde, kuid ma olen otsustanud seda uskuda, sest see annab mulle põhjuse kasutada teisi kujutluspilte oma teadvuses, neid, mis mind toetavad. Mitte kellegile ei tule kasuks, kui me nädalate viisi minevikus toimunud sündmust taga nutame.

See raamat, nii nagu paljud teised, räägib hinge rännakutest ühest kehast teise, joonistades selgeid kujutluspilte sellest, et hing on surematu. Seetõttu sain hakata endale sisendama, et ka meie kutsa ei ole mitte selles külmas hauas, vaid hoopis kutsikate paradiisis, mõnel suurepärasel mänguväljakul ja vahel vaatab alla meie poole istudes mugavasti pilvepiiril.

Sellisele kujutluspildile keskendudes, sain ajapikku negatiivsed matusepildid endast eemale, teadlikult hakkasin rääkima ka Prunokese seiklustest ja viperustest, mis ta meie peres korda saatis ja panin nähtavale kutsikast tehtud lõbusad pildid.

Praeguseks ongi jäänud kõige valusamaks kohaks veel tühjuse tunne, sest justkui üks pereliige on puudu. Selle leevendamiseks olen valinud kujutluspildi, et meil on võimalik oma kutsalt alati abi paluda ja kuigi teda ei ole enam meie füüsilises ruumis, võib ta meile ideede abil alati vastuseid saata. Ideed ju tulevad kusagilt, miks siis mitte meie armasalt sõbralt.

Teadlik kujutluspiltide valik, aitab tohutult muuta iseendas olevat ängistust ja teeb kurbusest ülesaamise lihtsamaks.

www.prunoke.com

Kas info, mida sa omad on õige?

Esmane informatsioon, mis mind kui uut koeraomanikku loomulikult huvitas oli, kuidas õpetada koer väljas käima? Olin kuulnud lugusid, et kui koer põrandale pissib, siis pane tema nina loigu sisse ja riidle, kuid raamatust lugesin, et kutsikaga ei tohi üldse riielda, sest tal puudub esialgu võime kontrollida põit ja seedekulglat.

Kuidas on meiega? Soovides muutust iseenda ellu, tuleb meil treenida iseennast, kuid meil tuleb omada ka õiget informatsiooni iseenda kohta. Paljud kurjustavad endaga, näitavad välja pettumust, kui ei ole iseendale antud lubadust täitnud teadmata, et neil ei olnud selleks vähimatki lootust.

Kui sa oled vaadanud Stickmani video, sa tead, et informatsiooni kogumine ja selle käitumisse rakendamine on kaks täiesti erinevat asja. Infot kogub meie teadlik teadvus, see on meie intellekt, mis omandab teadmisi ja oskab neid ka pärast ette kanda. Intellekt ei ole aga mitte see osa meie teadvusest, mis on vastutav meie käitumise eest. See, kuidas me käitume sõltub informatsioonist meie alateadvuses.

Senikaua kuni sa keskendud oma käitumise muutmisele jättes tähelepanuta oma programmid alateadvuses, seniakua jooksed sa peaga vastu seina. Sa võid end küll motiveerida lühikese aja jooksul dieeti pidama või jõusaalis käima, hommikuti varem ärkama või 10% oma sissetulekutest vabadusfondi säästma, kuid kui sa ei loo emotsionaalset side uue käitumise ja alateavuses oleva arusaamise vahele, jääb tulemus lühikeseks. Sul ei ole mingit võimalust võita. Riidlemine iseendaga teeb asja veelgi hullemaks just niisamuti nagu koera puhul. Kui väikese kutsikaga loigu pärast riielda, saab ta aru, et ei tohi loiku põrandale teha, kuna tal aga puudub võimalus oma põit kontrollida, on ta juba algselt ebaõnnestunud ükskõik kui väga ta ka ei tahaks peremehele meeldida.

Sama on meiega. Me võime kogu südamest soovida oma ellu muutust, kuid töötades iseendaga valedel alustel, alustades loomisprotsessi viimaselt tasnadilt – füüsiliselt tasaldilt – käitumisest, ei ole meil võimalik tulemuseni jõuda.

Pea meeles: Kui kujutlusvõime ja tahtejõud lähevad omavahel vastuollu, võidab alati KUJUTUSVÕIME.

Muutus saab alguse kujutluspildist?

Miks me siis käitume nii nagu me käitume? Ükskõik mil viisil ja mis valdkonnas ma käitumismustrit ei oma, fakt on see, et meil on alateadvuses selle kohta kujutluspilt. See viis on meie jaoks hetkel kõige loomulikum ja normaalsem. See mida me näeme, seda me teeme.

Ütleme, et sa soovid hoomikuti varem tõusta, kuid kogu oma pingutusest hoolimata tõused sa ikkagi alles kell 10. Selleks ajaks oled sa juba kolm korda kella edasi keeranud ja kui sa lõpuks voodist välja saad, oled väsinud ainuüksi selle stressi pärast, mille sa iseendale hommikul loonud oled.

Küsimus ei ole siin selles, et sa ei tahaks üles tõusta, küsimus ei ole siin ka selles, et sa ei saaks üles tõusta. Küsimus on ainult selles, et mida pikemalt oled sa sedalaadi käitumist “harjutanbud”, seda tugevama kujutluspildi iseendast oled sa enda alateadvusele loonud. Tee katse. Mõtle iseendale kui hommikusele ärkajale ja ma võin kihla vedada, et esimese mõttena jookseb sinu peast läbi idee sellest, kui raske on sul hommikuti ärgata. Just see idee, kujutluspilt ongi esmane põhjus, miks sa käitud nii nagu sa käitud.

Muutuse loomiseks tuleb pöörduda algpõhjuste juurde ja selleks on kujutluspilt.

Enne kui sa üldse hakkad iseendalt nõudma vara tõusmist, istu maha, võta paber ja pliiats ja loo endale kujutluspilt iseendast kui inimesest, kel on ülimalt kerge hommikuti tõusta. Alles siis, kui sinu alateadvus hakkab uut infot vastu võtma, tuleb keha järele ja muutus toimub kergelt.

Just seetõttu on mul nii hea meel, et Praksise meeskonnaga on liitunud Kerttu Soans, kes aitab just uusi kujutluspilte alateadvusesse toimetada, et muutus meie füüsilisel tasandil – käitumises saaks toimuda ilma vastupanuta.

Infot Praksise sissejuhatava seminari kohta saad siit: http://www.elujuhtimine.com/info/

Milliseid mõtteid ta mõtles, millist suhtumist omas, mis kumas välja sellise suurepärase energiana, mis kinnitas vaatlejate pilgu temale.

Kui satud Stockmani vaata tähelepnelikult, ehk hakkab sullegi silma lühikesekuukseline heledapäine stiilne müüja.

Tänud talle, et päeva killukese päikest lisas.

Nimelt julgesin mainida, et õues on liigselt kõva tuul ja mina ei taha küll haigeks jääda, mille peale tuli kuri pilk ja kindel sõna:

“mina olen alati terve kui purikas” ning kuna enne oli ka rahast juttu, siis lisas ta kiiresti “mul on alati raha ja ma olen terve kui purikas”.

Suurepärane lapse loogika:) ja mis peamine suurepärane mõtlemine.

Mida sinu lapsesuu räägib? Saad seda jagada jättes kommentaari.

Kas sina tead tegelikult, kes sa oled ja milleks sa suuteline oled?

Mäletan, kui hakkasin endale esitama küsimusi, kuidas eesmärke seada ning sukeldusin raamatutesse, mis sellest rääkisid, siis väga paljud neist pajatasid missioonist, ühiskonda panuse andmisest, jälje jätmisest jne. Kuid see tõepoolest ei haakunud minuga. Kuid viimane nädal, mil ma tegin tööd oma järgmise Praksise koolitusega, mis alustab järgmine nädal, kogesin ma kummalist tunnet, justkui ma tõepoolest töötaksin millegi suure nimel.

Kui sulle tundub, et sinus ei ole ühtki suurt ideed, siis usu mind, sinus on. Sest need ideed, mis minus viimase kahe kuuga lõkkele on löönud, on olnud minus olemas juba pikka aega, vähemalt viimased kolm aastat. Need olid need ideed, mispärast ma üldse sain LifeSuccess konsultandiks.

Kuid mis siis on muutunud, küsisn endalt? Miks alles nüüd näen ma asju nii selgelt? Miks minu kujutluspilt on alles nüüd võtnud kindlad jooned ja tegevuskava, just nii nagu räägib Napoleon Hill?

Sellele on ainult üks vastus: olen suutnud oma alateadvusesse edastada piisavalt positiivseid sõnumeid, mis elimineeriks sealt piirangud ja puuduse ning võimaldaks mul mõelda tõeliselt suurelt ja sellest, mida ma südames tahan. Ka sina saad eemaldada need piirangud.

Kas tead, millise lõksu ma endas avastasin, seda küll juba mõni aeg tagasi, mistõttu tegin konkreetselt selle kallal tööd. Me ütleme endale, et teame sellest universumist palju, sest me oleme õppinud nii palju, me usume ise, et meie mõtlemine on positiivne ja et me töötame oma eesmärkide ja unistuste suunas, kuid tegelikkus on hoopis vastupidine. Me teame nii vähe sellest suurepärasest universumist ja imelisest maailmast, mida me kutsume elusks ja veel vähem mõistame me, mida see kõik tähendab, sest meile ei ole kunagi õpetatud, kuidas sellest kõigest aru saada.

Kuid meie suletud meel ei luba meil näha, et tegelikult see, millega me iga päev tegeleme on negatiivsed kujutluspildid, pildid sellest, et meil ei ole raha, aega, võimalusi, et hakata oma unistuste poole minema. Me loeme raamatutest, et ei, meie ümber valitseb küllus ja me justkui mõistusega võttes saame aru, kuid asi selles ongi, et mõistus ei mõista. Meil tuleb oma maailma tunnetada südamega (alateadvusega), et kõigest sellest, mida me loeme tegelikult aru saada.

Olen juba sageli maininud, et olen mastermaindi fänn ja ma olen südamest tänulik kõigile neile inimestele, kes kunagi minu mastermaindõppes on olnud, sest igaüks teist on aidanud jõuda mul siia, kus ma täna olen, aidanud minul kasvada.

Selles seisnebki mastermaindi imepärane jõud, teiste inimeste toetus ja teadmised, arusaamad, mis saavad minu omaks, kui ma teiste edasipürgivate ja edukate, st selge visiooniga inimestega suhtlen.

Tänan sind, et saan siin blogis oma mõtteid ja ideid väljendada ning ka oma rõõmu sinuga jagada.

Innustan ka sind igapäevaselt õppima ja endale innustunuid, entusiastlikuid ja looval tasandil tegutsevaid inimesi ligi tõmbama.

]]> http://mottetreening.ee/2010/07/kas-sina-koged-momentumit/feed/ 0 http://mottetreening.ee/2010/07/kuidas-saada-suhtlejaks/ http://mottetreening.ee/2010/07/kuidas-saada-suhtlejaks/#comments Mon, 12 Jul 2010 19:48:38 +0000 Helina http://mottetreening.ee/?p=420 Pidasin veebis päevikut kuidas saada blogijaks, kuid tahan sinuga jagada veel üht oma edulugu 2008.st aastast.

Alustasin oma enesearendamise teekonda eelkõige ju seetõttu, et kardsin, kuid ometi tahtsin, suhelda. Suhtlemine oli justkui see barjäär, mis seisis minu hetketulemuste ja minu unistuse vahel.

Saades aga koos LifeSuccess konsultandi tiitliga enda valdusse ka 40 aasta jooksul Bobi poolt kogutud teadmised, leidsin oma igivanale probleemile lahenduse.

Neli kuud ja suhtlema

Esmaseks eesmärgiks oligi saada niipalju julgust, et hakata inimestega üritustel suhtlema. Minu meeltes oli alati vasardanud mõte: mis on see esimene lause või küsimus, mida tuleks kasutada, et vestlust alustada. Tõde on, et iga inimese puhul on see erinev ja kui sa saad hirmust üle ning keskendud õigele asjale, siis tuleb see lause või küsimus iseenesest.

Loomulikult tookord ma seda ei teadnud, kuid järgides Bobi õpetusi hakkasin ma iga õhtu kasutama lõdvestumis- ja visualiseerimis-cd ning nägema ennast kuidas ma kättpidi tervitan inimesi ja ütlen “tere, minu nimi on Helina Mägi”. Harjutasin oma uut rolli esmalt üksi, siis oma mehe ja tütre peal ning lõpuks mastermaindi gruppides kuni ühel hetkel, tulles taaskord ühelt seminarilt pidin oma suureks imestuseks tõdema, et see toimis. Olin alustanud vestlust täiesti võõra inimesega ning ma isegi ei märganud, kui ma suu lahti tegin ja juba esimesena midagi ütlesin.

Ehe näide sellest, kuidas meie alateadvus võtab juhtimise üle ja toimetab vastavalt talle edastatud programmile. Probleem oli mul olnud kogu elu ja lahendus võttis aega kõigest neli kuud.

Me riidleme endaga nii sageli, et on juba imelik, kui ei olegi midagi, mille pärast iseendaga riielda.

Mõtleme veidi sellele. Me kõik oleme harjumuste ohvrid. Meie teadvuse teadlik osa saab küll valida, mida me tahame, kuid meie alateavdus viib selle ellu. Mida enam me endaga riidleme, seda enam muutub see meile harjumuseks. Kuna meil on aga harjumus endaga riielda, tõenäoliselt kõigi nende asjade pärast, mis meil tegemata jäi, seda enam toob alatedavus meie ellu asju, mille pärast meil oleks põhjust endaga riielda, ehk suunab meie tegevusi nii, et taas jäid antud lubadused tegemata.

Mis oleks kui sa muudaksid seda programmi. Mis oleks, kui sa alates tänasest iseendaga enam kunagi ei riidleks? Kui sa oled loonud endale programmi, mis näeb ette, et iseendaga ei ole vaja riielda, iseennast tuleb hoopis armastada, ei ole vaja ka alateadvusel luua sinu jaoks põhjuseid. Seega tegevuste tegemine ja oma lubaduste pidamine muutud selgelt lihtsamaks.

Aktsepteeri iseennast, aktsepteeri ennast just sellisena nagu sa oled kõigi oma vigadega. Selles sinu võlu ja väärtus seisnebki. Sa võid end arendada ja täiustada oma andeid ja oskusi, kuid pea meeles, et kogu selle arengu juures sa oled juba täiuslik ning seetõttu väärid vaid armastust.

Kui sinu eesmärgiks on hakata lõpuks ometi liikuma oma eesmärgi suunas, siis esimene samm on aktsepteerida iseennast just täpselt sellisena nagu sa oled ja ei mingit aga…

04.september 2009

Tulen Tartust ja olen parasjagu rongis, kui seda lehekülge loon. Marlen on taas mind minu mugustsoonist välja löönud ning nõuab hirmsasti, et ma muutuksin, st kasvaks. Kohutav on see, et ma nõustun temaga. Jaanalinnu kombel elamisel võiks ometi ükskord lõpp tulla.

Täna see algab. Ma alustan oma suurima paradigma muutmisega – kirjutamine. Juba kooli ajal kirjutasin oma kirjandusõpetajale kirjandi teemal miks mina kirjandeid kirjutada ei taha. See oli tõeline piin. Täna on viimane kord kui ma kirjutamist vihkan. Homsest on see minu suurim armastus ja igatsus. Tule paradigma muutmise teekonnale koos minuga.

05.september 2009

“Täna ma armastan kirjutamist. Kirjutamine on minu kirg ja uus armastus.”

Kõigepealt väike selgitus, mis see paradigma on, mille muutmise teekonnale me läheme. Paradigma on kogum harjumusi või uskumusi või mõttemustreid, mis kontrollib meie käitumist. Paradigma võib olla nii positiivne kui negatiivne, sõltuvalt sellest, kas ta aitab meid eesmärgini jõuda või mitte. Võttes konkreetselt minu paradigma – kirjutamise, siis see programm koosneb järgnevatest uskumustest ja harjumustest: ma ei oska kirjutada; mulle ei meeldi kirjutada; ma ei ole hea kirjutaja; kirjutamine on raske; see on ebameeldiv; see võtab palju aega; mulle ei ole antud annet kirjutada; mul ei ole midagi kirjutada; mulle ei ole kirjutamine meeldinud juba kooli ajast saadik; harjumused vastavalt sellele on kirjatööde edasi lükkamine; kui ma kirjutama hakkan, siis on see piin ja see võtabki kaua aega; mõtted jooksevad kirjutades lihtsalt kokku; tulemus: ma ei blogi.

Selleks, et muuta tulemust, tuleb esmalt kirjutada uus programm. Täpselt samuti nagu arvutiga. Ma ei saa kuulata muusikat, kui mul vastavat programmi ei ole. Arvuti ei prindi Wordi dokumenti pdf’is kui vastavat programmi ei ole. Sama on meiega. Meie domneerivad mõtted kontrollivad meie käitumist, tegevusi mida me teeme. Järelikult on esimeseks sammuks luua keskkond, et antud funktsioon saaks toimida.

Niisiis alustame! Enesesisendused – uued domineerivad mõtted!

06.september 2009

Kirjutasin eile ensesisendusi ehk uusi domineerivaid mõtteid, mida ma tahan kirjutamise kohta mõelda. Muide ,väga hea raamat enesesisendustest on Joseph Murphy “Teie alateadvuse jõud”. Seal on palju infot sellest, kuidas oma alateadvust ümber progeda.

Niisiis:

Ma armastan kirjutamist. Kirjutamine on minu kirg ja armastus. Mulle väga meeldib väljendada oma mõtteid kirjalikult. Blogimine on üks minu rutiine, igapäeva tegevusi! Ma olen blogija. Ma kirjutan siin ja ma kirjutan seal. See on suurepärane viis suhelda inimestega.

Ma tean, kuidas väljendada end kõige paremal moel. Minu stiil on lihtne ja ilmekas, kohati humoorikas. Ma väljendan oma mõtteid kergelt ja pingutuseta. Mul on palju ideid, mis ootavad väljendamist. Ma tean alati, mida öelda. Kõik need teadmised ja oskused on minus olemas. Ma tean, kuidas väljendada end sõnades ja mulle meeldib väljendada end sõnades.

Ma saan igalt poolt innustust ja teadmisi oma kirjutamisoskuse edendamiseks. Seda toetab ka minu siiras huvi lugeda blogisid. Mul on piisavalt aega, et iga päev kirjutada. Ma kirjutan iga päev vähemalt 30 minutit. Ja iga kord, kui mul on vaja kirjutada, olen ma valmis .

07.september 2009

Hoolimata sellest, kui kiire ka ei ole, on meil võimalik viia oma mõte asjadele, mida me tahame. Me mõtleme erinevatest asjadest niikuinii. Tänagi, kui hakkasin mõtlema kirjutamisest, siis esimesena mõte oli, et olen endale ikka keerulise ja raske ülesande võtnud, kuid siis tuli meelde – ma ole ju blogija . Mida enamat meil vaja ongi, kui lihtsalt väikest mõtte muutust, et oma eesmärki saavutada.

08.september 2009

Huvitavaid asju juhtub, kui hakkad rääkima endaga viisil, mida enne teinud ei ole. Olin just saabunud Blogfestile (kuhu jõudsin tänu selllele, et otsustasin hakata blogima), kui kuulsin oma mõtteid eelmise ürituse kohta, kust ma just tulnud olin. Mõtlesin sellele, kui valesti tolle ürituse reklaam oli üles seatud ja kui vale infot see edastas ning millised olid minu tunded ning reaktsioon sellele, kui sain aru, et minu ootused sellel üritusel ei täitu … ja siis äkki taipasin … see on ju lugu, ma võin sellest kirjutada. Olen nüüd blogija. Kui näen selles loos midagi kasulikku lugejale, siis miks mitte kirja panna. Kummaline oli see tunne kui tajusin, et lood on kõikjal meie ümber. Kui õpid tajuma maailma, õpid kohal olema ja otsid õpetussõnu kõigest, mis sinuga juhtub, siis see ongi see, mida saab kirjutada. Ma poleks seda märganud, kui ei oleks saalis istudes parajasti oma enesesisendusi hakanud meenutama….

09.september 2009

Mis on tänase päeva sõnum? Pidasin mõnda aega tagasi päevikut, kus otsisin igast päevast mõnd õppetükki. Hakkasin seda tegema, sest tajusin, et me liigume edasi vaid siis, kui me ise kasvame. Kasvamiseks on aga vaja midagi õppida või millestki aru saada, ehk endale midagi teadvustada. Pealegi kõik meie elu sündmused on täna siin selleks, et meid järgmisele tasemele aidata, KUI me õppetükid ära õpime. See oli mulle motivaatoriks seda päevikut pidada.

Mida ma aga täna õppisin? Mul on tõeliselt lahe töö ning inimesed minu ümber on lausa fantastilised. Kuid see ei ole juhus, tuletan endale meelde. See on minu loodud. Ja mida enam mina tegeikult praktiseerin neid õpetusi, mida ma õpetan, seda lahedam on elu!!!! Wow, see tõesti toimib…..

10.september 2009

Mida see tähendab, et ma loon endale uusi domineerivaid mõtteid kasutades autosugestiooni tehnikat ehk enesesisendusi? Lihtsalt väljendades – ma muudan oma programmi, mis kontrollib minu keha vibratsiooni. Võibolla sa ei ole teadlik sellest, et igal mõttel on sagedus ning mõtted, mida me mõtleme kontrollivad seda sagedust, milles meie keha rakud vibreerivad. Huvitav, on ju? Mida see aga tähendab? Mitte keegi ei ütle ju, et ma vibreerin ühel või teisel viisil, vaid me ütleme, et me tunneme end teatud viisil. Just see tunne ongi see, mis kirjeldab või annab meile teada, millises vibratsioonis meie rakud on. Mõeldes pidevalt samu mõtteid, harjume me ühe ja sama vibratsiooniga. Kui me nüüd aga hakkame oma mõtteid muutma, nagu minu puhul kirjutamise teema, muutub ka meie vibratsioon. Olen teinud iseendaga intensiivset tööd veidi üle nädala ning hetkel olen saavutanud tõeliselt positiivse liikumise nii iseenda sees, kui ka väljas. Nii nagu ma täna mastermindis ütlesin, käin ringi pidevalt ‘õnnis’ nägu ees. Tunnen end hoopis teistit, kui olen harjunud. Ja loomulikult ei ole vanad mõtted mind veel maha jätnud. Täna hommikul oli mul huvitav vestlus oma vana tuttava programmiga, mis püüdis mulle selgeks teha, et kuidas siis ikka nii, et ma näen end nüüd edukana ja arvan, et tõpoolest olen kompetentsne mõttetreener, kes suudab inimeste ellu positiivset muutust tuua. Kas ma siis ei mäleta, kuidas ma ise oma eluga kimpus olin ning mida ma endast tegelikult arvasin. Ma ei saa seda pettust ju kaua varjata? Jaa, tõepoolest see on see lõks, mis on mind vanade mõtete juurde sageli tagasi toonud, kuid seekord mitte. Vastasin sellele vanale programmile, et nüüd on teisiti ja minu tõde on edukus, küllus, enesekindlus ja edasiminek. Seda saad ka sina teha!

13.september 2009

Meie suurepärane Saladuse Klubi üritus sai igati edukalt läbi viidud. Olen pühendunud sellel, et inimesed üha enam suhtleksid omavahel ning julgeksid ennast väljendada, märkaksid enda võite ja kordaminekuid. Seetõttu on mul äärmiselt hea meel, et inimesed gruppides olid väga aktiivsed ja omavaheline suhtlemine läks tõepoolest produktiivselt.

Nüüd aga tagasi oma veidi unarusse jäänud kirjutamise harjutuse juurde….

14.september 2009

Mary Morrissey on öelnud, et “Sa blokeerid oma unistused, kui lubad oma hirmul kasvada suuremaks, kui sinu usk”.

Tal on absoluutselt õigus. Me ei tea tulevikku ette, kuid me võime tulevikku luua. Usk ei ole midagi muud kui teadmine, et juhtub midagi, mida veel ei ole. Ka hirm on teadmine – see on negatiivne usk(umus), et juhtub midagi, mida me oma ellu ei taha. Valik on sinu ja valik on minu.

18.september 2009

Lihtne on rajalt maha libiseda, palju raskem on rajale tagasi saada. Võttes endale selle ülesande (saada blogijaks) olen kogenud üha rohkem kui oluline on see, mida endale ütlen ja kuidas väikestest, justkui tühisena näivatest lausetest, kasvab lõpuks välja tugev muutus mõtlemises, tunnetes ja tegudes – ühesõnaga suhtumises. Ja kui me teeksime seda veel püsivalt …. milline muutus!?

23.september 2009

Olen alati arvanud, et muutus on aeglane ning arusaamine võtab samuti aega. Samas on mul kogemusi, kus midagi minu sees muutus hetkega ning selle tagajärjel muutus ka käitumine. Nõnda on juhtunud ka kirjutamisega. Otsus, mis ma mõni aeg tagasi tegin, muutis täielukult minu suhtumist kirjutamisesse. Küsin endalt – mis juhtus? Kuid tegelikult päris täpselt ei tea. Midagi juhtus. Kirjutamine ei ole loomulikult muutunud üleöö kergeks ja ahvatlevaks, kuid ta ei ole ka enam ületamatult raske ja piinarikas. Võtan asja rahulikult, küsin endalt, mida ma öelda tahan, liigendan teksti ja lugu valmis. Pole vaja enam kaheksat tundi ärevust või nädalasi süümepiinu, et ma pole bloginud.

Vaatan oma enesesisendusi (see paber on mul mitmes eksemplaris raamatute vahel, kalendermärkmiku vahel, laua peal jne) ning tulin ideele see ära raamida. Panen pildiraami sisse ning riputan seinale. Enensesisendused muudavad suhtumist!

28.september 2009

Arvestades Jari Sarasvuo praktikat, ei ole minu blogimine küll veel harjumuseks saanud, kuid olen elimineerinud oma elust ühe olulise negatiivse detaili. Nimelt stressi blogimise ees. Avastades stressi tekitavad mõtted ja kasutades loodud enesesisenduse lauseid, on olukord tunduvalt muutunud.

Ja mulle tundub, et aeg on ette võtta uus projekt.

Kui paljud meist pühendavad kogu oma aja tööle, kuid ise räägivad, et perekond on neile kõige olulisem?

Siis on veel ühiskondlikult kujunenud justkui “peab” väärtused nagu – perekond peab olema tähtis või lapsed peavad olema esikohal. Ma ei taha sellega öelda, et perekond ei pea olema või ei ole tähtis, vaid ainult seda, kas sa tead kumb on sinu jaoks tähtsam – töö või pere?

Mida me väärtustame?

Nii nagu me oleme rääkinud sellest, et meil tuleb väga täpselt teada, mida me tahame, selleks, et saaksime seda oma ellu tuua, tuleb meil endale teadvustada ka seda, mida me väärtustame ja kas see on ikka see, mida me arvame, et me väärtustame.

Kui me ei ela oma väärtushinnangutega kooskõlas, oleme me rahulolematud, kuid me ei tea isegi põhjust.

Harjutus põhiväärtuste leidmiseks

Puutusin põhiväärtustega kokku mõned aastad tagasi, kui pingutasin parajasti selle nimel, et panna paberile oma elueesmärk. Sõnastada midagigi. Kuskilt ei hargnenud. Siis pakkus minu personaaltreener välja järgmise harjutuse. Ta ütles, et mul tuleks üles kirjutada kõik olulised sõnad, milles sisaldub minu jaoks väärtus, nagu – sõprus, hoolivus, iseseisvus, lojaalsus, perekond, planeerimine, edu, andestus, kirg, turvalisus, uudishimu jne. Peale nende sõnade väljakirjutamist elimineerida vähemolulisi senikaua, kuni on järgi jäänud viis kõige olulisemat väärtust. Viimaks tuleb need väärtused nummerdada ühest viieni tähtsuse järjekorras.

Nüüd kui sa oled leidnud need viis, siis see ei tähenda, et teised väärtused ei oleks sinu jaoks olulised, kuid üsna suure tõenäousega domineerivad need viis kõigi sinu poolt tehtud otsuste üle.

Minu kogemus pere või areng?

Toon siin oma näite. Sel perioodil, kui ma seda harjutust tegin, pidasin “sõda” nö enesearendamise ja pere vahel. Tundsin, et pere peaks ikka kõige olulisem olema, kuid leidsin end istumas pidevalt arvuti taga, lugemas erinevaid materjale, kuulamas mp3-e, osalemas kõnedes, seminarides ning iga kord, kui tütar palus, et ma temaga mängiksin, tundsin iseenda sees tohutut võitlust – ma justkui pean mängima, aga tegelikult tahan lugeda. See tekitas frustratsiooni, pahameelt, mis väljendus selles, et hakkasin torisema lapsega süüdistades teda, et ta mind segab. Asi ei olnud ju üldse selles, asi oli minus. Minus oli segadus ja ma ei osanud sellega toime tulla, sest ma ei teadnud tõde. Ma ei teadnud, et enesearendamine on minu kõige olulisem põhiväärtus. Sellepärast olen ma töökohti vahetanud, asju pooleli jätnud ja uuesti alustanud, väljakutseid vastu võtnud ja nii edasi. Teinud selle avastuse küsisin endalt – aga kuidas siis nii? Perekond peab ju kõige tähtsam olema? Rääkides sellest oma treeneriga ütles ta väga ilusasti – see, et ma teadvustan endale, et eneseareng on minu jaoks kõige olulisem, ei tähenda, et ma oleksin halb ema või oma perekonnast ei hooli. Ma lihtsalt teadvustan endale, et eneseareng on minu jaoks kõige olulisem, saades seeläbi oma teadvusesse korra ning olles seeläbi veelgi parem abikaasa ja ema.

Sel hetkel sain ma teada, miks ma tundsin end halvasti, kui pidin justkui “valima” pere ja õppimise vahel – see tuli pelgalt segadusest, valedest arusaamadest.

Tegin mõned ümberkorraldused oma elus ning sain lahti sellest häirivast tundest, mis mind nii pikka aega häirinud oli.