Kuidas mõtlemise abil kurbust leevendada?
Mõttetreening ei tähenda lihtsalt enesearendamist enesearendamise pärast, vaid see on sõna otseses mõttes vajalik enesejuhtimise viis, mis aitab igast olukorrast kergemini üle saada.
Kui koidab elu kurvem hetk, ei ole keegi selleks valmis, kuid me saame omandada oskused, mis aitab meil sellest sündmusest kergemini üle saada. Räägime, kuidas kasutada oma mõtlemist, juhtimaks oma emotsioone.
Meil oli väike kutsikas – Pruno, kes sai meie peres olla vaid kuus nädalat, kui ta ootamatult suri. Olime oodanud teda pikka aega, eriti minu 11 aastane tütar, ja nüüd läks nii. Emana oli minu esimene küsimus, kuidas aidata oma tütart, kuid kuna sündmus mõjutas kogu pere, siis vajasin abi ka mina ja abikaasa.
Mõttetreenerina tean, et ükski sündmus iseenesest ei saa meile haiget teha, vaid need on meie mõtted, mis tekitavad ängistust ja valu. Kuidas valida sellises olukorras teadlikult mõtteid, mis leevendaksid valu ja aitaksid edasi minna?
Alustasin üksikute mõtete tuvastamisest nii iseendas, kui ka oma tütrel. Mis konkreetselt haiget teeb?
Tütre puhul oli esimene reaktsioon ilmajäämine. Tema esimene lause oli “algul ma ei suutnud uskuda, et mul on kutsikas ja nüüd ei suuda ma uskuda, et teda ei ole”. See lause hakkas kulutulena tema teadvuses veerema ja moodustas juba äärmusliku väite – ma ei saa kunagi endale koera. Loomulikult võimendas see veelgi valusaid tundeid.
Minul täiskasvanuna kerkisid koheselt esile süütunne, altvedamise tunne, vedasin alt nii tütart, pere, kui ka inimest, kes selle pisikese kutsika mulle usaldas. Virr-varrina hakkas meeltes mõlkuma kõiksugu variante, mida ma oleks võinud teisiti teha, mis kasvas kiiresti eneseõigustuse otsimiseks. Ma ei tahtnud süüdi olla. Ma tahtsin ju olla hea koeraomanik, inimene, kes suudab koera kaitsta ja talle turvalise elu tagada, ometi juhtus nüüd nii.
Mõtteseaduste kohaselt tähendas see seda, et hakkasin tingimustega võitlema, elasin pidevalt minevikus ja tahtsin eilset ümber kirjutada püüdes leida piisavalt tugevaid fakte selle kohta, et ma ei ole selles juhtunus süüdi. Selline mõttetegevus ei vii paranemiseni, vaid hoiab meid kinni minevikus. Mina leidsin viisi, kuidas sellest välja tulla, otsustasin tunnistada iseendale, et see oli minu süü. Mida ma selle all silmas pean? Iga meie otsus, viib tagajärjeni. Mina tegin otsuseid, mis tõid selle kurva tagajärje ja ma ei saa seda muuta. Ma ei ole süüdi mitte selles, et ma tahtlikult selle olukorra lõin, loomulikult mitte, kuid minu tegevus või tegevusetus, minu otsused või otsuse edasilükkamine oli see, mis viis mind antud olukorda. Lõpetades iseenda õigustamise, saame küsida andestust ja lõpetame võitlemise tuuleveskitega.
Andestamine ei ole kerge protsess, seda enam kui seotud on teised inimesed ja teiste inimeste tunded on väga olulised. Kuid kui see valu läbi teha ja teha seda kiiresti, mitte venitades, saab hakata oma elu uuesti üles ehitama.
Tuleb meeles pidada, et kujutluspiltidel on otsustav koht meie tunnete kontrollimisel ja just kujutluspiltidega mängimine aitab olukorda teist moodi tõlgendada ja valusat emotsiooni lahti lasta.
Toon siin mõned kujutluspildid, mida kasutasin, et aidata iseennast ja oma pere.
Peale surma jäid sügavalt minu hinge just surmale eelnenud pildid kutsaga. Ja need ei olnud loomulikult ilusad. Kujutasin teda külmas hauas lebamas ja see tegi väga haiget, sest soovisin teda enda kõrvale sooja, sülle. Mulle tuli kasuks üks loetud raamat “Hinge saatus”. Ma ei tea, kas need lood kõik on absoluutne tõde, kuid ma olen otsustanud seda uskuda, sest see annab mulle põhjuse kasutada teisi kujutluspilte oma teadvuses, neid, mis mind toetavad. Mitte kellegile ei tule kasuks, kui me nädalate viisi minevikus toimunud sündmust taga nutame.
See raamat, nii nagu paljud teised, räägib hinge rännakutest ühest kehast teise, joonistades selgeid kujutluspilte sellest, et hing on surematu. Seetõttu sain hakata endale sisendama, et ka meie kutsa ei ole mitte selles külmas hauas, vaid hoopis kutsikate paradiisis, mõnel suurepärasel mänguväljakul ja vahel vaatab alla meie poole istudes mugavasti pilvepiiril.
Sellisele kujutluspildile keskendudes, sain ajapikku negatiivsed matusepildid endast eemale, teadlikult hakkasin rääkima ka Prunokese seiklustest ja viperustest, mis ta meie peres korda saatis ja panin nähtavale kutsikast tehtud lõbusad pildid.
Praeguseks ongi jäänud kõige valusamaks kohaks veel tühjuse tunne, sest justkui üks pereliige on puudu. Selle leevendamiseks olen valinud kujutluspildi, et meil on võimalik oma kutsalt alati abi paluda ja kuigi teda ei ole enam meie füüsilises ruumis, võib ta meile ideede abil alati vastuseid saata. Ideed ju tulevad kusagilt, miks siis mitte meie armasalt sõbralt.
Teadlik kujutluspiltide valik, aitab tohutult muuta iseendas olevat ängistust ja teeb kurbusest ülesaamise lihtsamaks.
