Küsimused, mida inimesed meile esitavad või tagasilöögid, mida me kogeme – igas asjas on varjatud sõnum.

Põhjus, miks ma sõnumi nädal aega hiljem kätte sain, oli lihtne. Ma olin liigselt kinni on hetkeprobleemis. Ma nägin vaid ärritust, mis selline teemast välja minek minus esile tõstis ega osanud vaadata suuremat pilti…

Mary Morrissey ütleb: “Oma piiratud vaateväljas, ei ole meil võimalik näha kaugemale iseenda kannatustest.”

Mulle on kuskilt meelde jäänud üks lugu põrnikast, kes müttab ülepeakaela muda sees ja otsib väljapääsu. Ise üleni mudas olles, näeb ta vaid mudamülgast ja tal puudub täielikult teadmine, et ees ootab ilus rohaeline muruväljak. See on võrdluspilt meie olukorrale, kus murega maadlemine võtab kogu tähelepanu ja tundub, et me üldsegi ei liigu edasi oma eesmärgi poole. Kõik plaanid, mida suutsime välja mõelda, et eesmärki realiseerida ei ole toiminud ja raske on välja mõelda, mida edasi.

Keerulises olukorras olles tuleb mul ikka aeg-ajalt see põrnikalugu meelde. Meenutan endale, et kui ma suudaksin tõusta kõrgemale oma praegusest probleemist, siis ma näeksin, et eespool päikesepaistes terendab minu ihaldatud eesmärk ja kahjuks just see mudamülkast läbi sammumine on selleni kõige otsem tee.

Millises mudamülkas sina parasjagu ringi sulistad? Mida sina näed, kui tõused oma enda probleemist kõrgemale?

Kuid juba Hill rääkis, et meil tuleb vahet teha konstruktiivsel ja looval kujutlusvõimel. Aju ei ole võimeline nö “looma”. Ta ei saa “teha ära” seda tööd, mida on vaja teha.

Teadliku mõtte ülesandeks on teadvustada ja selgitada probleem, kuid tema võimuses ei ole lahendada probleeme. Kuid kahjuks just seda üritame me nii sageli teha – lahendada kõiki oma probleeme kasutades teadlikku mõtet.

Eesmärkide saavutamisest rääkides saan sageli küsimusi: kas liigne eesmärgist mõtlemine, ei või eesmärgi saabumist pärssida, sest me oleme ju kõik kogenud kuidas pärast pikki ja pingutavaid katseid leida end vaevanud probleemile lahendus, me väsime ning oleme lihtsalt sunnitud probleemist lahti laskma. Ühtäkki aga saabub lahendus ja see juhtus perioodil, mil me eesmärgiga otseselt ei tegelenudki. See võib vii eksliku arvamiseni nagu piisab vaid soovi väljamõtlemisest ja siis mitte midagi tegemisest.

Tegelikult seisneb valem hoopis mõlema komponendi koostöös.

Loovaid ideid ei mõelda teadlikult välja, usun ka et oma tegelikku eesmärkki ei ole võimalik teadlikult välja mõelda, vaid avastada läbi loomisprotsessi. Loovad ideed tulevad automaatselt, spontaanselt ja justkui nö laest, hetkel kui teadlik teadvus on lasknud probleemi lahti ja mõtleb parasjagu millegile muule.

Tähelepanu tasub suunata asjaolule, et loovad ideed ei teki siiski iseenesest ilma eelnevalt teadlikku mõtteprotsessi kaasamata. Sellel teemal kirjutatud raamatud viitavad asjaolule, et selleks et saada “inspiratsiooni” või “vihjeid”, peab inimene ennekõike olema väga huvitatud probleemi lahendamisest või vastuse leidmisest. Tal tuleb tegeleda sellega pidevalt (eesmärgi lahti kirjutamine iga päev), koguda kogu informatsiooni, mida tal on võimalik selle teema kohta saada ja kaaluda kõikvõimalikke tegevusvõimalusi. Ja ülekõige, nii nagu ütleb Hill, peab tal olema põletav ihaldus lahendada see probleem.

Kui me oleme defineerinud probleemi, näeme oma kujutlusvõimes ihaldatud tulemust, oleme kogunud kogu vajaliku informatsiooni, siis jätkuv muretsemine ja higistamine selle probleemi üle ei aita meid edasi, pigem takistab lahenduse leidmist.

Bertrand Russell (The Conquest of Happiness) kirjeldab suurepäraselt protsessi kuidas teadlik mõtlemine ja loomisprotsess teevad üheskoos koostööd: “Ma olen märganud, et kui mul tuleb kirjutada mõnel üsna raskel teemal, on parim plaan mõelda sellest teemast mõnda aega väga intensiivselt, kõige suurema intensiivsusega, milleks ma olen võimeline. Seda tuleks teha mõned tunnid päevas ja iga sellise sessiooni lõpus anda nö korraldusi, et protsess jätkuks iseseisvalt. Mõne kuu möödudes tulen ma selle teema juurde tagasi ja avastan, et töö on tehtud. Enne kui ma selle tehnika avastasin tavatsesin ma veeta kuid muretsedes, sest ma ei liikunud oma tegevusega edasi; kogu see muretsemine ei aidanud mul lahendust kiiremini leida.”

Sammud tegutsemiseks:

1. Tuvasta ja defineeri probleem. Esita see nii selges sõnastuses, et ka iga asjaga mitte kursis inimene saaks probleemist aru. Piisab 4-5 lausest.

2. Määratle millist informatsiooni sa ettevalmistamiseks vajad ja alusta.

3. Seni, kuni sa tegutsed oma ettevalmistusfaasis, loo oma teadvusse üha täpsem kujutluspilt lõpptulemusest ja hoia seda pilti kogu aeg oma teadvuses.

4. Ära muretse hetkeliste reaalsete tulemuste puudumise pärast.

5. Kui sa oled teemaga mõnda aega intensiivselt tegelenud, lase see mõneks ajaks lahti ja alusta taas algusest.

Räägime nendel teemadel mastermindi kohtumisõhtutel.

Täna on olukord teine, olen viimased neli aastat olnud enesejuhtimise teekonnal õppides ennast suunama sinna, kuhu ma olen valinud minna. Edu on minu jaoks kasv, muutus. Asjade ära tegemine, nõnda et ma liigun edasi oma eesmärgi suunas, iga päev.

Kuidas siis planeerida edu või tegelikult oma elu?

Edasiliikumine ükskõik mille suunas saab alguse selgusest, ka edu loomisega ei ole teisiti. Tee endale esmalt selgeks, mis on edu sinu jaoks.

Nii palju kui on inimesi, on ka erinevaid arusaamasid edust ja kõik need on õiged. Kõige kurvem on aga olukord, kus me oleme võtnud omaks arusaama edust väliseid faktoreid kuulates või vaadates. Enne kui hakata püüdlema välismaailma definitsiooni poole tuleb veenduda, kas see minu sisemise sooviga ühtib.

Earl Nightingale tõi välja ühel oma plaadil “The Strangest Secret”, et edukas võib olla koduperenaine, kui see on see, mida ta tahab teha ja ta pühendub, et teha seda hästi või edukas võib olla kooliõpetaja, kes armastab lapsi ja pühendub õpetamisele, andes endast kõik. Kui sul on olemas siht, kuhu sa tahad minna, kelleks tahad saada ja sa liigud selle poole iga päev, oledki edukas.

Darren Hardy on öelnud väga tabavalt, et: “Edu ei saa omada, seda saab vaid rentida”. Edu ei ole sihtpunkt, edu on pigem teekond. Kuidas ma veetsin täna oma päeva? Mille vastu ma vahetasin täna oma minutid? Kas ma andsin täna endast kõik?

Seega ei ole võimalik joonistada endale lõpp-peatust ja sinna jõudes öelda, et nüüd olengi edukas. Edu ei määra uus auto, uus maja, uus mees või uus kleit. Edu on kasvamine, edu on sisemine rahulolu iseendaga, enda võimete proovilepanek. Edu on olemise viis.

Taimedele on kasv sisse programmeeritud ja neile ei ole antud valikut otsustada teisiti. Kuid meil on valik, meil on valik kas käia sissetallatud rada ja teha seda, mida tegid meie vanemad, korrata seda mida me ise oleme iga aasta teinud ja lasta elul lihtsalt juhtuda või juhtida elu ise, see eeldab aga kindlasti planeerimist.

Kui me nõustume mõttega, et meie teadvus on see, mis loob kõik tulemused (sh edu), siis tasuks pöörata tähelepanu Napoleon Hilli õpetussõnadele: “Teadvuse kontroll on enesedistsipliini ja harjumuse tulemus. On vaid kaks võimalust: kas sina kontrollid oma teadvust või kontrollib teadvus sind. Kompromisse ei ole. Kõige praktilisem meetod oma teadvuse kontrollimiseks on hoida ta töös oma elueesmärgi kujundamisel, mida tagab kindel plaan.”

James Allen armastab võrrelda meie teadvust aiaga öeldes, et “Inimese teadvus sarnaneb aiale, mida võib targalt hooldada või lasta sel metsikult kasvada. Hoolimata sellest, kas seda hooldatakse või jäetakse hooletusse, liigub ta edasi.” Lihtne on lasta kasvada umbrohul ja just nendel taimedel (loe mõtetel), mis sinna ise kasvama on hakanud. Kui ma aga märkan, et mulle need taimed enam ei meeldi, kui ma märkan, et ma tahan midagi muud, soovin muutust, soovin, et minu elu oleks edukas, siis mida teha?

Tee endale selgeks, mida sa eduks pead ja kuhu sa tahad minna

Nagu juba öeldud, tuleb esmalt teha endale selgeks, mida sa eduks pead ja kuhu sa tahad minna. Selleks loo endale harjumus tuua selgust igasse mõttesse ja tegevusse, mis sinu ellu tuleb ning  siis kindlusta selle poole liikumine koostades endale plaan, mida hakkad ellu viima. Kord ja liikumine on osa loodusest, osa univesumist.

Teadvusta endale oma selgepiiriline ihaldus

Järgides Napoleon Hilli edufilosoofia käsiraamatus väljatoodud printsiipe on meie esimeseks sammuks teadvustada endale oma selgepiiriline ihaldus, see on korra loomine teadvuses. Mis on selgepiiriline ihaldus? Ihaldus on sinu eesmärk, mille sa oled enda jaoks lahti kirjutanud ja täpsustanud. See on südamesoov, midagi mis on sinu tõeline tahtmine, mitte kellegi teise. Selleks, et oma ihaldust ära tunda on üsna sageli vaja julgust. Minu südamesoovi realiseerimine nõudis esinemisjulgust, kuid minu kõige suurem hirm oli rääkida inimestega. Kuid veel enne seda peab meil olema julgust, et panna kirja, mida me tegelikult oma ellu tahame.

Mina arvan, et ekslik on arvamus justkui südamesoovi leidmine teeb kõik teed valla ja tagasilööke ei tule. Tagasilöögid on vajalikud, et me kasvaksime, need on universumi kingutused, mis aitavad meil saada selleks, kes meil tuleb olla, et jõuda oma eesmärgini. Seetõttu tuleb meeles pidada, et ihalduse seeme on esialgselt õrn ja vajab sinu igakülgset toetust. Kui sa ei toeta ega toida teda järjepidevalt, sureb ta argipäevamurede koorma all.

Paber ja pliiats on siin suureks abimeheks, et läita igal õhtul või hommikul sinu südamesse lõke, mis aitab üle kõigist raskustest. Loo endale harjumus luua endale täpne kujutluspilt paberil, millega sa iga päev töötad laskmata faktidel end segada.

Usu sellesse, et sinu unistus saab tõelisuseks

Järgmine oluline tegur on usk – usu sellesse, et sinu unistus saab tõelisuseks.

Kurvastavalt palju kuuleb erinevatelt inimestelt järgmist vabandust: mul ei ole enesekindlust (usku iseendasse), seetõttu on mul jäänud paljud eesmärgid saavutamata. Tahan, et sa teaksid, see ei ole tõsi.

Usk ei ole kaasasündinud. Usk on enda loodud. Hilli fantastiline usu peatükk aitab igaüht, kes vaevub seda peatükki korduvalt lugema. Ma võin ennast veenda, et ma olen enesekindel ja ma peaksingi seda tegama. Ma võin ennast veenda, et ma usun oma võimesse realiseerida enda poolt valitud eesmärk ja ma peaksingi seda tegema. Mitte keegi ei saa meile enesekindlust anda, kui meie sisekõne iseendaga on ennast haletsev.

Need, kes on nö “tõe fännid” (mina kaasa arvatud), neil on veidi raskem, sest neil tuleb esmalt  nö valetamine ära õppida. Kuna me oleme siiani iseendaga teatud moodi rääkinud nagu … sul ei ole piisavalt kogemust, et alustada … sa oled igas asjas ainult äpardunud … sa ju tead, et oled pelglik ega julge inimestega rääkida … siis oleme ekslikult pidanud seda informatsiooni tõeks. Tõde peitub hoopis arusaamises, et sa oled suuteline tegema ükskõik mida, kuid esmalt pead sa ennast veenma. Kuidas?

Kuidas ennast veenda?

Väga lihtne, mine vannituppa peegli ette, vaata endale silma ja ütle, et oled nüüdsest peale julge, väljendad end alati vabalt ja ütled seda, mida tahad rääkida. Kui sa jätkad seda harjutust, mis esialgu on võibolla niivõrd hirmutav, et sa ei julge seda isegi kõvahäälega teha, muudad sa oma uskumust iseendast ja kui sa seda teed, oled sa astunud ühe sammu lähemale, et luua oma edu ise.

Siinkohal väike hoiatus. Kui sa eelnevalt räägitusse tõsiselt ei suhtu, võib juhtuda, et sa ei loo endale kujutluspilti edust mitte sellisena, mida sa tegelikult tahad vaid hoopis sellisena mida sa arvad, et oled suuteline saavutama. Sul ei ole võimalik näha seda, mida sa ei otsi ja sa ei otsi kunagi seda, millesse sa ei usu. Seetõttu soovitan sul lugeda Napoleon Hilli raamatust “Mõtlemist muutes rikkaks” usu peatükki nii kaua, kuni sinu enesekindlus on piisav, et võiksid unistada oma tõelisest edust.

Hakka otsima edu kogemusi

Järgmiseks hakka otsima edu kogemusi. Meie usku peab toetama tegevus, sest vastasel juhul usk tuhmistub ja me lakkame iseennast uskumast. Otsi endale edu kogemusi. Esialgu võivad need olla väiksesed ja ühekordsed, kuid läbi nende tegevuste suurendad sa usku iseendasse, mis omakorda annab sulle võimaluse liikuda kergemini püsivuse ja “riskantsemate” tegevusteni. Kirjuta oma päevaplaani tegevusi, mida suudad ellu viia. Alusta sealt, kus sa oled. Toon ühe materiaalse eesmärgi näite. Kui soovid osta endale uut autot, kuid ei ole kunagi ühegi täiesti uue autoga sõitnud, siis võid esmalt külastada autosalongi ja istuda sõidukisse, mille oled välja valinud. Järgmisena aga juba panna kinni aeg proovisõiduks ja teha üks tiir linna peal. Oled saanud kogemuse, mis tunne on sõita uue autoga. Sama analoogi võid kasutada ükskõik millise eesmärgi poole liikumisel.

Hakka looma edu harjumusi

Sa oled kirja pannud oma südamesoovi, kuid sul ei ole võimalik seda saavutada ilma, et oleksid valmis püsivalt muutuma. Luues endasse usku, muudad sa end sisemiselt ja saad jõudu, et luua muutust oma käitumisse. Nüüd koosta endale nimekiri harjumustest, mida sa vajad, et viia ellu oma südamesoov. Hilli raamatust leiad terve rea olulisi harjumusi nagu kiire otsustusvõime, püsivuse arendamine, mõttekaaslaste leidmine enda ümber, erialaste teadmiste omandamine, organiseeritud planeerimisoskuse arendamine jne.

Toon ühe näite, kuidas seda teha. Võibolla pead sa hommikul varem üles tõusma, kuid just hommikune tõusmine on sinu jaoks väga raske. Üks viis alustada on luua esmalt enda jaoks hommikuse ülestõusmise strateegia, st tuua välja väikesed tegevused, mida on kerge teha. Näiteks: sea endale kindel magama minemise aeg, iga päev ühel ja samal ajal. Nüüd alusta selle harjumuse loomisega. Nädala pärast lisa sellele teine tegevus, näiteks otsusta, mis kell oled hommikul dussi all. Kolmandal nädalal lisa aga uus tegevus, mis sind soovitud harjumuseni viib. Loomulikult võid teha ka ühe radikaalse muutuse, kuid kui sul ei õnnestu seda pikaajaliselt säilitada, võid proovida väikeste sammudega.

Pea oma tegevuste üle arvet

Pea oma tegevuste üle arvet. Ilma arvepidamiseta on meie mälu auklik. Meie taju moonutab tegelikkust. Seetõttu tuleb meil arvet pidada kirjalikult. Leia enda jaoks parim viis, kuidas seda teha. Mina koostasin iseendale suisa isikliku märkmiku Eduplaneerija, et saaksin sinna mahutada kogu eduks vajaliku arvepidamise.

Mille üle siis arvet pidada? Alusta sellest, et tuletad endale igal hommikul oma eesmärki meelde kirjutades sellest lühikese kokkuvõtte paberile ja pea arvet selle kohta, kas sa kirjutasid täna oma eesmärki või mitte. Kui oled välja valinud tegevused või harjumused, mida sul tuleb eesmärgi saavutamiseks teha, siis pea ka nende üle arvet kirjutades üles iga päeva kohta, kas tegevus on sooritatud või mitte.

Arvepidamine annab sulle selguse sinu käitumise kohta, näitab sulle mida sa teed ja ka seda, mida sul on vaja veel õppida. Iseennast hinnata on sageli väga raske, sest me ei näe (või ei taha näha) tõde. Kui oled oma tegevused aga kirja pannud, saad paremini aru muutustest, mida pead eesmärgi saavutamiseks oma ellu tooma. Samuti on arvepidamine justkui sinu partner, kellele sa oled andnud lubaduse midagi teha. See on väga oluline harjumuse kujunemise perioodil, mille pikkus on minimaalselt 30 päeva.

Arnold Schwarzenegger on öelnud: Edu ei määra see, mida sa tead või isegi keda sa tunned, vaid sinu võime jätkata õppimist ka pärast seda, kui oled hakanud uskuma, et sa võibolla tead juba kõike.”

Sinu tulemused näitavad sulle, mida sa tead ja kui need ei ole sellised, mida oled endale soovinud, on ainus võimalus jätkata õppimist.

Artikkel ilmus Ajakiri Üks märtsikuu numbris

Risk on naerda, sest sa võid paista narrina
Risk on valada pisarat, sest sa võid tunduda sentimentaalne
Risk on minna kaasinimesele appi, sest see võib tähendada sekkumist
Risk on paljastada oma tundeid, sest see võib avada sinu tõelise olemuse

Risk on tulla oma ideede ja unistustega rahva ette, sest see tähendab, et sa riskid nende kaotusega

Risk on armastada, sest sa ei pruugi saada vastuarmastust
Risk on elada, sest sa võid surra
Risk on loota, sest lootuse purunedes võid langeda masendusse
Risk on üritada, sest sa võid ebaõnnestuda.

(Autor tundmatu)

Millal ma viimati riskisin?

Nagu ma ühes postituses mainisin, parim viis elimineerida negatiivsus, on lakata seda väljendamast.

Näiteks, kui sul on kalduvus inimesi vihata või nende peale pahaseks saada, siis parim viis sellest üle saada on hakata looma iseendasse armastust nende vastu. Mõtle armastusele ja väljenda seda oma tegevuses nii palju kui võimalik. Loo iseendasse lahkuse mõtteid ja käitu lahkelt igaühega kellega sa kokku puutud. Iga algus on raske, kuid mida enam sa protsessi kordad, seda lihtsamini see toimib. Sinu sisemised vanad harjumused hakkavad sulle alguses loomulikult vastu, kuid eira neid ja jätka iseendasse rõõmu ja õnneseemnete külvamist. Olgu rõõmsameelsus ja õnn sinu märksõnadks ja ela neid sõnu iga päev.

Praktiseerides tunned sa end energilisena mitte laisana, aktiivsena mitte pasiivsena. Kõik sõltub praktikast ja tööst, mida sa oled valmis iseenda kallal tegema.

Rääkides enesearendamisest ja positiivsest mõtlemisest, kuuleme me sageli kasutamas väljendit “hoia oma kujutluspilti” ja tõepoolest on see väga vajalik osa valemist. Kuid lisaks sellele on veel midagi vaja. Sul tuleb seda mõtet oma tegevuses väljendada, kuni see muutub harjumuseks. Mõtted saavutavad vormi tegevustes ja vastukaaluks tegevused mõjutavad mõtteid.

Seega elades oma mõtteid välja, väljendades neid läbi oma keha, arendad sa oma teadvust luues teadvuse ja keha tegevuse vahele sidemeid. Iga kord kui mõte on ilmunud teadvusesse, muutub tegevuse väljendamine lihtsamaks ja iga kord, kui keha on väljendanud tegevust, muutub vastava tegevusega harmoonias olevate mõtete ilmumine teadvusesse tugevamaks.

Kui sa tunned end rõõmsa ja õnnelikuna, on sinu jaoks väga lihtne naerda. Kuid kui sa naerad kasvõi natukene, muutub sinu enesetunne paremaks. Need tegevused mõjutavad teineteist.

Kas sa mõistad selle informatsiooni suurepärasust?

Kui sa soovid arendada endale mõne harjumuse, siis alusta sellest, et sa külvad oma teadvusesse selle tegevusega seotud positiivseid mõtteid. Ja kui sa oled need mõtted oma teadvusesse külvanud, siis hakka nende alusel käituma ehk alusta liikumist, mis on harmoonias mõttega.

Nüüd tee praktiline harjutus. Alusta millestki, mis sulle tundub, et sa peaksid tegema, kuid sinu tunne ei ole selle juures kõige parem. Esmalt hakka külvama positiivseid mõtteid oma teadvusesse. Sa võid näiteks öelda: “Mulle meeldib seda teha” ja tunneta seda rõõmsat emotsiooni, et sulle meeldib see tegevus. Pea meeles, kui sa keskendud kogu oma teadvusega sellele ülesandele, siis keha järgneb teadvusele. Kasvata iseendas huvi selle tegevuse vastu – uuri selle kohta, leia parim viis seda tegevust ellu viia ja sa märkad, et sinu tunne seda tegevust tehes muutub positiivsemaks. Ja nagu me mainisime, mida rohkem on kordusi, seda lihtsam on tegevus.

Ära lase kogu vastupanul, mida sa algselt tunned, end rajalt kõrvale viia. Korda endale üha uuesti ja uuesti: ma suudan seda ja ma teen seda.

]]> http://mottetreening.ee/2011/02/marksonad-on-roomsameelne-ja-onnelik/feed/ 0 http://mottetreening.ee/2011/02/tuju-on-harjutamise-tulemus/ http://mottetreening.ee/2011/02/tuju-on-harjutamise-tulemus/#comments Tue, 15 Feb 2011 15:25:24 +0000 Helina http://mottetreening.ee/?p=1264 Paljud meist ei ole harjunud mõtlema emotsioonidest, kui samuti harjumustest. Mõtiskleme veidi sellel teemal.
Me oleme tõenäoliselt harjunud mõtlema harjumustest kui tegevustest ja esmajärjekorras võibolla isegi negatiivsetest tegevustest. Peame harjumuseks ka mõtlemist, kuid kas sa oled kunagi mõelnud, et ka sinu tuju või tujutus on harjumus?
Kuna mõtlemine ja emotsioonid on omavahel seotud, siis me oleme ka harjumuslike emotsioonide mõjuvallas. Nii nagu iga harjumus on muudetav, kuigi pingutusega, nii on meil võimalus ka muuta oma emotsioone.
Psühholoogias tavatsetakse öelda, et emotsioonid tugevnevad, kui me neid kordame.
Kui me lubame mõnel emotsioonil täielikult iseennast hõlvata, siis järgmine kord seda emotsiooni tunnetada on palju kergem ja nii edasi, kuni emotsioonist saab osa meist.
Kui märkad endas emotsioone, mida sa ei soovi omada, siis nendest loobumine on kõige kergem kohe varajas staadiumis, siis kui alles hakkad sõprust selle emotsiooniga sõlmima, sest iga kordus, tugevdab sinu seotust selle emotsiooniga.
Kas sa mäletad, millal sa tundsid esimest korda kadedust? Kuidas esmakordsel kokkupuutel tõi ta sinuni ebameeldivaid mõtted ja kuidas need mõtted kiiresti paljunesid levides kõikjale üle sinu. Järgmine kord oli juba kadedust kergem esile kutsuda.
Sama on ka vihapurskega. Kui sa annad vihale järgi, on järgmine kord juba kergem vihastada, edasi juba häält tõsta ja röökida jne.
Emotsionaalse harjumuse loomine ei võta sugugi kaua aega, kui me julgustame sel iseendas juurduda.
Muretsemine on suurepärane harjumus, mis toob meis esile ärevuse tunde. Esmalt hakkame me muretsema suurte asjade pärast ja üsna pea muretseme ka juba väikeste asjade pärast. Ja nõnda see lumeball kasvab.
Mõne aja pärast näitab see tulemusi meie tegevustes ja seda mitte ainult meie mõtetes, vaid kogu meie keha, hääl muutub virilaks ja väljendab mure emotsiooni.
Veel üks harjumus on vigade otsimine. Esmalt leiame me vigu ühes asjas, siis teises ja lõpuks juba igas olukorras, inimeses ja situatsioonis. Lõpuks saab inimesest pidev näägutaja, mis kõik on tuleneb harjumusest, mille me iseendasse lõime. Kas sa näed nüüd, miks väiksemgi järgiandmine negatiivsetele harjumustele määrab kokkuvõttes meie saatuse.

Kadedus, tagarääkimine, need on harjumused. Nende seemned on igas inimeses ja need hakkavad kasvama, kui me loome nende jaoks viljaka pinna.

Naised on vast kuulnud mõtteviisi, et mul tuleb ju oma emotsioonid välja elada. Kui ma ikka olen kellegi peale tige, siis pean ma sellest rääkima. Mäletan, kuidas alustasin iseendast tagarääkimise harjumust välja juurima. Abikaasa oli ammu minu tööga seotud vingumisest väsinud ja mina tema peale pahane, et ta mul rääkida ei luba, kuid emaga oli neil teemadel hea vestelda. Kuni ühel päeval tajusin milline negatiivne mõju sel minule on. Esialgu oli harjumus nii suur, et pidin küüntega lauaservast kinni hoidma ja end paigale suruma, et mitte taas ema juurde kurtma minna. Ajapikku aga see soov kadus ja kui ka vana harjumus korraks võimust sai, siis tunne, mis selle tagajärjel järgnes võttis igasuguse isu taas seda protsessi läbi elada.

Sellegipoolest pean aga ka praegu valvel olema, et vana harjumus taas tagasi ei tuleks.

Kui sina aga soovid endiselt kogeda neid ebameeldivaid isikuomadusi ja kannatada sellest tulenevaid ebameeldivaid tundeid (mida need inimesed, kes selle all kannatavad, ise tegelikult endale ei teadvusta), siis minugi poolest. Valik on igaühe oma.

Soovides aga vabaneda neist negariivsetest harjumustest, siis siin on sulle veidi mõtteid.

Kohe kui sa märkad negatiivset mõtete või tunnet, mida sa endasse ei soovi (kadedust, klatsihimu, kurtmist, muretsemist), võta aeg maha ja ütle endale väga rangelt “Stop. Välja!” Sul tuleb olla range ja mõelda seda tõsiselt.

Järgmine kord, kui see sama mõte tuleb, on see juba arem. Iga kord, kui sa keeldud seda tunnet või mõtete väljendamast, muutub see nõrgemaks, ja sinu tahe muutub tugevamaks.

Keegi on öelnud, et “Keeldu ihaldust väljendamast ja ihaldus sureb. Loe kümneni, enne kui vihastad ja vihastamine näib mõttetu.”

Kõike, mida soovid iseendasse kasvama panna – väljenda ja kõike, mida soovid endast elimineerida – lakka väljendamast.

Meil tuleb olla tähelepanelik, et me loome häid harjumusi. Meil tuleb olla pidevalt valve, et me ei kujundaks iseendas harjumusi, mis loovad meile ebasoovitavaid tulemusi.

Kahju ei juhtu, kui me teeme üht tegevust täna või võibolla ka homme, kuid kui me kujundame endale sellest harjumuse, peame arvestame, et loome endale saatuse.

Kui sul tuleb esitada endale küsimus, et kumba tegevust mul teha tuleks, siis õige valik oleks vastus: seda, millest ma tahan endale harjumuse kujundada.

Kui me loome endale uut harjumust või lõhume vana, tuleb meil selle edukaks soorituseks lisada sellesse ettevõtmisesse nii palju entusiasmi kui võimalik. Meil tuleb edastada alateadvusele tugev signaal, nii tugev kui võimalik, et me muudame om aharjumust. Siis tuleb meil olla väga valvel, et me kordki ei murraks seda lubadust “ainult üks kord”. “See ainult üks kord” on hävitanud rohkem üllaid lubadusi, kui miski muu. Vääratades ainult üks kord, alustame harjumuse loomist otsast peale ja siis on juba mitu korda raskem.

Samavõrra tähtis on fakt, et iga kord kui sa paned kiusatusele vastu, muutub sinu harjumus üha tugevamaks. Käitu vastavalt oma lubadusele nii sageli ja nii tihti kui võimalik, sest iga kord, kui sa väljendad oma mõtet tegevuses, muudad sa sidemed alateaduses tugevamaks.

Inimesed on kui õhupallid, kes on täidetud unistuste ja lootusega. Ajapikku aga arendatakse meis välja hirm neid siiralt teostada või väljendada, sest me kuuleme liiga tihti lauset „ära näi rumalana”. See lause surmab igasuguse võimaluse ja julguse katsetada. (See tähendab, et ajapikku loome endale paradigmad, mis panevad meid ettevaatlikult vastavalt meile sisestatud mustritele käituma)

Maailma on täis „arukaid” inimesi, kes teavad alati kuidas asjad peaksid olema. „Arukas” kritiseerib, „rumal” loob. (Sageli kritiseerivad eelkõige inimesed hirmust muutuste ees. Uus mõte on niivõrd hirmutav, et parem on õigustada vana säilimist. Kritiseerija on see, kes kuhugi ei liigu, sest ta tubab täielikult oma paradigmal end kontrollida.)

„Arukas” räägib oma plaanidest, „rumal” jagab lugusid läbielatud kogemustest. (Parimad õpetajad on alati kogemused. Leia enda ümber inimesi, kes OSKAVAD oma kogemusi läbi õpetliku analüüsi teistele jutustada. Neis on tõeliselt suured õppetunnid.)

Olla „rumal”, nõuab julgust riskida. „Arukas” leiab, et riskida on mõttetu. „Rumal” aga ei karda ebaõnnestuda, sest ta teab, et elus on hullemaid asju, kui läbikukkumine. Näiteks otsus üldse mitte proovidagi.

Arukas mõte võib olla vajalik, rumal mõte kujuneb tihti geniaalseks.

Seega „rumal” olla saab vaid tõeliselt tugev isiksus, kes ei lähtu oma käitumises teiste inimeste arvamusest, vaid usaldab eelkõige oma sisetunnet ning püüab pidevalt liikuda lähemale oma unistustele tundmata vajadust neid kellelegi põhjendada või aktsepteeritavaks vormida.

Ehk teiste sõnadega, nn “rumal” teab, mida ta tahab ja on valmis selle nimel tegutsema.

Kui sageli loeme me mõnda raamatut või käime kursusel selleks, et leida mõni nõuane, mida oma elus rakendada, et siis taas pettuda – see ei toiminudki.

Darren võttis suurepäraselt oma artiklis kokku need mõtted, mida ma olen nii sageli ka oma kursusel täheldanud.

Tõde on: mitte kellelgi ei ole sulle valmislahendusi. Sul tuleb need iseenda jaoks luua, hakates MÕTLEMA. Igaüks meist on niivõrd erinev, nii erinevate mõttemustrite, kogemuste, kujutluspiltide, oskuste, võimete jne ,et usaldada oma edu kellegi teise kätte on lihtsalt absurd.

Sina oledki ekspert

Tõepoolest, ainus inimene, kes on sinu elu ekspert oled SINA. Kõik, mida sul vaja on, on usaldada iseennast. Miks me oleme iseenda ideede ja otsuste suhtes kahtleval seisukohal. Miks me nii väga otsime kinnitust oma ideele, et keegi teine ütleks ka – jah, see toimib, sa saad sellega hakkama. Loomulikult on seda hea kuulda, kuid me ei TOHI loobuda oma unistustest ka siis, kui keegi teine arvab teisiti.

Nagu Darren ütleb – kuula teiste nõuandeid, kuid mõtle ise kaasa ja kasuta ainult seda osa, mida sa tunned, et on sinu jaoks õige.

Ka kõik nn eneseabi gurud pakuvad erinevaid praktikaid, harjutusi, meetodeid jm uhkeid sõnu (ka minu blogist leiad mõned ), kuid pea meeles, et ainus 100% õige nõuanne sinu jaoks, tuleb sinult eneselt. Ole julge ja usalda ennast!

Artikliga saad lähemalt tutvuda siin (inglise keeles):

http://darrenhardy.success.com/2010/08/dont-trust-experts/#more-3121