Elu on täis märke, kui me oskame vaadata. Ühel oma kursusel kohtasin meesterahvast, kes küsis, miks noored temalt nõu ei tule küsima. See sõnum universumilt oli mulle, kuid ma mõistsin seda alles nädal aega hiljem.
Küsimused, mida inimesed meile esitavad või tagasilöögid, mida me kogeme – igas asjas on varjatud sõnum.
Põhjus, miks ma sõnumi nädal aega hiljem kätte sain, oli lihtne. Ma olin liigselt kinni on hetkeprobleemis. Ma nägin vaid ärritust, mis selline teemast välja minek minus esile tõstis ega osanud vaadata suuremat pilti…
Mary Morrissey ütleb: “Oma piiratud vaateväljas, ei ole meil võimalik näha kaugemale iseenda kannatustest.”
Mulle on kuskilt meelde jäänud üks lugu põrnikast, kes müttab ülepeakaela muda sees ja otsib väljapääsu. Ise üleni mudas olles, näeb ta vaid mudamülgast ja tal puudub täielikult teadmine, et ees ootab ilus rohaeline muruväljak. See on võrdluspilt meie olukorrale, kus murega maadlemine võtab kogu tähelepanu ja tundub, et me üldsegi ei liigu edasi oma eesmärgi poole. Kõik plaanid, mida suutsime välja mõelda, et eesmärki realiseerida ei ole toiminud ja raske on välja mõelda, mida edasi.
Keerulises olukorras olles tuleb mul ikka aeg-ajalt see põrnikalugu meelde. Meenutan endale, et kui ma suudaksin tõusta kõrgemale oma praegusest probleemist, siis ma näeksin, et eespool päikesepaistes terendab minu ihaldatud eesmärk ja kahjuks just see mudamülkast läbi sammumine on selleni kõige otsem tee.
Millises mudamülkas sina parasjagu ringi sulistad? Mida sina näed, kui tõused oma enda probleemist kõrgemale?