Kõik mastermindis ja Edukoolis Praksis õppijad teavad minu maja lugu. Olen sellele majale ääretult tänulik, sest see on olnud suisa kadestamisväärt reis minu enese arengus.

Ja nüüd, kui ma juba arvasin, et maja ei saa mulle enam midagi uut õpetada, üllatab ta mind taas.

Meie elamises sai remont valmis juba mõned aastad tagasi, kuid need nipet-näpet tööd jäid tegemata, sh liistude panemine. Ma olin raudsel veendumusel, et liistude panek kuulub nende inimeste oskuste hulka, kes on seda õppinud – ehitajad, teadagi. Vaikselt süüdistasin ja kirusin iseenda remondimeest, kes asjad poole jättis.

Siis aga saabus motivatsiooni aeg. Meie perre tuleb taas väike kutsikas ametliku nimega MILLGRET Oliver ehk Rolli juba sellel nädalal. Kuna liistudeta põrandavahesse koguneb igasugust sodi, tekkis minus pakiline vajadus liistud ära panna. Mida teha? Sellise väikese töö peale ehitusmeest leida on üsna raske, kõik on üpris valivad:(. Võtsin kasutusele oma vana strateegia eesmärgi saavutamise süsteemist – astu esimene samm. Liistude panemisel on esimene samm liistud ise. Ostsin liistud ära ja tõin koju. Järgmine samm oli teha endale selgeks kuidas saaks neid liiste 45 kraadi all lõigata. Info saamiseks piisab meil ju ainult inimestega rääkida ja saimegi teada, et on olemas abivahendid, mis selle töö lihtsaks teevad.

Nõnda saidki meie liistud pandud vaid vähem kui kuue tunniga ja meie olime oodanud selle juhtumist juba aastaid. Pean ausalt tunnistama, et ei osanud ette kujutada, et liistude panemine võib nii lihtne olla.

Mida sellest õppida? Meil on väga tugevalt juurdunud mõttemustrid, mis loovad meisse oletusi – liistude panemisega saab hakkama vaid tõeline ehitaja. Need juurdunud mõttemustrid ei luba meil hakata tegutsema.

Millised juurdunud mõttemustrid hoiavad sind tegutsemast?

Tegutsemiseks on vaja motivatsiooni. Küsisin endalt, miks ma seda operatsiooni juba varem ei alustanud? Vastus on lihtne, varem polnud vaja. Liistud on ju iluasi, otseselt elamist ei sega, kuid selleks, et neid panna, on vaja mugavustsoonist välja astuda. Seega see sama vana kaalukauss preemia ja pingutuse vahel. Nüüd oli mul motivatsiooni. Ma ei soovinud muretseda, et äkki saab kutsikas sellest praost endale midagi ohtlikku kätte, mul OLI VAJA asi ära teha!

Jus nimelt see sama sisemine tung – VAJADUS ASI ÄRA TEHA – on mind sundinud tegema ka eelnevalt hüppeid mugavustsoonist välja. Hill kutsub seda ihalduseks. Ihalduse ees on igasugu vabandus kehtetu.

Mis on see ihaldus, mis aitab sinu järgmise tegevuseni?