Kui ma 2009. aastal esmakordselt blogima pidin, oli see minu jaoks ületamatu raskus. Kui sinul on tegevusi, mida sul on raske teha, siis siit võid lugeda minu ülestähendusi blogijaks saamise teekonnal.
04.september 2009
Tulen Tartust ja olen parasjagu rongis, kui seda lehekülge loon. Marlen on taas mind minu mugustsoonist välja löönud ning nõuab hirmsasti, et ma muutuksin, st kasvaks. Kohutav on see, et ma nõustun temaga. Jaanalinnu kombel elamisel võiks ometi ükskord lõpp tulla.
Täna see algab. Ma alustan oma suurima paradigma muutmisega – kirjutamine. Juba kooli ajal kirjutasin oma kirjandusõpetajale kirjandi teemal miks mina kirjandeid kirjutada ei taha. See oli tõeline piin. Täna on viimane kord kui ma kirjutamist vihkan. Homsest on see minu suurim armastus ja igatsus. Tule paradigma muutmise teekonnale koos minuga.
05.september 2009
“Täna ma armastan kirjutamist. Kirjutamine on minu kirg ja uus armastus.”
Kõigepealt väike selgitus, mis see paradigma on, mille muutmise teekonnale me läheme. Paradigma on kogum harjumusi või uskumusi või mõttemustreid, mis kontrollib meie käitumist. Paradigma võib olla nii positiivne kui negatiivne, sõltuvalt sellest, kas ta aitab meid eesmärgini jõuda või mitte. Võttes konkreetselt minu paradigma – kirjutamise, siis see programm koosneb järgnevatest uskumustest ja harjumustest: ma ei oska kirjutada; mulle ei meeldi kirjutada; ma ei ole hea kirjutaja; kirjutamine on raske; see on ebameeldiv; see võtab palju aega; mulle ei ole antud annet kirjutada; mul ei ole midagi kirjutada; mulle ei ole kirjutamine meeldinud juba kooli ajast saadik; harjumused vastavalt sellele on kirjatööde edasi lükkamine; kui ma kirjutama hakkan, siis on see piin ja see võtabki kaua aega; mõtted jooksevad kirjutades lihtsalt kokku; tulemus: ma ei blogi.
Selleks, et muuta tulemust, tuleb esmalt kirjutada uus programm. Täpselt samuti nagu arvutiga. Ma ei saa kuulata muusikat, kui mul vastavat programmi ei ole. Arvuti ei prindi Wordi dokumenti pdf’is kui vastavat programmi ei ole. Sama on meiega. Meie domneerivad mõtted kontrollivad meie käitumist, tegevusi mida me teeme. Järelikult on esimeseks sammuks luua keskkond, et antud funktsioon saaks toimida.
Niisiis alustame! Enesesisendused – uued domineerivad mõtted!
06.september 2009
Kirjutasin eile ensesisendusi ehk uusi domineerivaid mõtteid, mida ma tahan kirjutamise kohta mõelda. Muide ,väga hea raamat enesesisendustest on Joseph Murphy “Teie alateadvuse jõud”. Seal on palju infot sellest, kuidas oma alateadvust ümber progeda.
Niisiis:
Ma armastan kirjutamist. Kirjutamine on minu kirg ja armastus. Mulle väga meeldib väljendada oma mõtteid kirjalikult. Blogimine on üks minu rutiine, igapäeva tegevusi! Ma olen blogija. Ma kirjutan siin ja ma kirjutan seal. See on suurepärane viis suhelda inimestega.
Ma tean, kuidas väljendada end kõige paremal moel. Minu stiil on lihtne ja ilmekas, kohati humoorikas. Ma väljendan oma mõtteid kergelt ja pingutuseta. Mul on palju ideid, mis ootavad väljendamist. Ma tean alati, mida öelda. Kõik need teadmised ja oskused on minus olemas. Ma tean, kuidas väljendada end sõnades ja mulle meeldib väljendada end sõnades.
Ma saan igalt poolt innustust ja teadmisi oma kirjutamisoskuse edendamiseks. Seda toetab ka minu siiras huvi lugeda blogisid. Mul on piisavalt aega, et iga päev kirjutada. Ma kirjutan iga päev vähemalt 30 minutit. Ja iga kord, kui mul on vaja kirjutada, olen ma valmis 
.
07.september 2009
Hoolimata sellest, kui kiire ka ei ole, on meil võimalik viia oma mõte asjadele, mida me tahame. Me mõtleme erinevatest asjadest niikuinii. Tänagi, kui hakkasin mõtlema kirjutamisest, siis esimesena mõte oli, et olen endale ikka keerulise ja raske ülesande võtnud, kuid siis tuli meelde – ma ole ju blogija 
. Mida enamat meil vaja ongi, kui lihtsalt väikest mõtte muutust, et oma eesmärki saavutada.
08.september 2009
Huvitavaid asju juhtub, kui hakkad rääkima endaga viisil, mida enne teinud ei ole. Olin just saabunud Blogfestile (kuhu jõudsin tänu selllele, et otsustasin hakata blogima), kui kuulsin oma mõtteid eelmise ürituse kohta, kust ma just tulnud olin. Mõtlesin sellele, kui valesti tolle ürituse reklaam oli üles seatud ja kui vale infot see edastas ning millised olid minu tunded ning reaktsioon sellele, kui sain aru, et minu ootused sellel üritusel ei täitu … ja siis äkki taipasin … see on ju lugu, ma võin sellest kirjutada. Olen nüüd blogija. Kui näen selles loos midagi kasulikku lugejale, siis miks mitte kirja panna. Kummaline oli see tunne kui tajusin, et lood on kõikjal meie ümber. Kui õpid tajuma maailma, õpid kohal olema ja otsid õpetussõnu kõigest, mis sinuga juhtub, siis see ongi see, mida saab kirjutada. Ma poleks seda märganud, kui ei oleks saalis istudes parajasti oma enesesisendusi hakanud meenutama….
09.september 2009
Mis on tänase päeva sõnum? Pidasin mõnda aega tagasi päevikut, kus otsisin igast päevast mõnd õppetükki. Hakkasin seda tegema, sest tajusin, et me liigume edasi vaid siis, kui me ise kasvame. Kasvamiseks on aga vaja midagi õppida või millestki aru saada, ehk endale midagi teadvustada. Pealegi kõik meie elu sündmused on täna siin selleks, et meid järgmisele tasemele aidata, KUI me õppetükid ära õpime. See oli mulle motivaatoriks seda päevikut pidada.
Mida ma aga täna õppisin? Mul on tõeliselt lahe töö ning inimesed minu ümber on lausa fantastilised. Kuid see ei ole juhus, tuletan endale meelde. See on minu loodud. Ja mida enam mina tegeikult praktiseerin neid õpetusi, mida ma õpetan, seda lahedam on elu!!!! Wow, see tõesti toimib…..
10.september 2009
Mida see tähendab, et ma loon endale uusi domineerivaid mõtteid kasutades autosugestiooni tehnikat ehk enesesisendusi? Lihtsalt väljendades – ma muudan oma programmi, mis kontrollib minu keha vibratsiooni. Võibolla sa ei ole teadlik sellest, et igal mõttel on sagedus ning mõtted, mida me mõtleme kontrollivad seda sagedust, milles meie keha rakud vibreerivad. Huvitav, on ju? Mida see aga tähendab? Mitte keegi ei ütle ju, et ma vibreerin ühel või teisel viisil, vaid me ütleme, et me tunneme end teatud viisil. Just see tunne ongi see, mis kirjeldab või annab meile teada, millises vibratsioonis meie rakud on. Mõeldes pidevalt samu mõtteid, harjume me ühe ja sama vibratsiooniga. Kui me nüüd aga hakkame oma mõtteid muutma, nagu minu puhul kirjutamise teema, muutub ka meie vibratsioon. Olen teinud iseendaga intensiivset tööd veidi üle nädala ning hetkel olen saavutanud tõeliselt positiivse liikumise nii iseenda sees, kui ka väljas. Nii nagu ma täna mastermindis ütlesin, käin ringi pidevalt ‘õnnis’ nägu ees. Tunnen end hoopis teistit, kui olen harjunud. Ja loomulikult ei ole vanad mõtted mind veel maha jätnud. Täna hommikul oli mul huvitav vestlus oma vana tuttava programmiga, mis püüdis mulle selgeks teha, et kuidas siis ikka nii, et ma näen end nüüd edukana ja arvan, et tõpoolest olen kompetentsne mõttetreener, kes suudab inimeste ellu positiivset muutust tuua. Kas ma siis ei mäleta, kuidas ma ise oma eluga kimpus olin ning mida ma endast tegelikult arvasin. Ma ei saa seda pettust ju kaua varjata? Jaa, tõepoolest see on see lõks, mis on mind vanade mõtete juurde sageli tagasi toonud, kuid seekord mitte. Vastasin sellele vanale programmile, et nüüd on teisiti ja minu tõde on edukus, küllus, enesekindlus ja edasiminek. Seda saad ka sina teha!
13.september 2009
Meie suurepärane Saladuse Klubi üritus sai igati edukalt läbi viidud. Olen pühendunud sellel, et inimesed üha enam suhtleksid omavahel ning julgeksid ennast väljendada, märkaksid enda võite ja kordaminekuid. Seetõttu on mul äärmiselt hea meel, et inimesed gruppides olid väga aktiivsed ja omavaheline suhtlemine läks tõepoolest produktiivselt.
Nüüd aga tagasi oma veidi unarusse jäänud kirjutamise harjutuse juurde….
14.september 2009
Mary Morrissey on öelnud, et “Sa blokeerid oma unistused, kui lubad oma hirmul kasvada suuremaks, kui sinu usk”.
Tal on absoluutselt õigus. Me ei tea tulevikku ette, kuid me võime tulevikku luua. Usk ei ole midagi muud kui teadmine, et juhtub midagi, mida veel ei ole. Ka hirm on teadmine – see on negatiivne usk(umus), et juhtub midagi, mida me oma ellu ei taha. Valik on sinu ja valik on minu.
18.september 2009
Lihtne on rajalt maha libiseda, palju raskem on rajale tagasi saada. Võttes endale selle ülesande (saada blogijaks) olen kogenud üha rohkem kui oluline on see, mida endale ütlen ja kuidas väikestest, justkui tühisena näivatest lausetest, kasvab lõpuks välja tugev muutus mõtlemises, tunnetes ja tegudes – ühesõnaga suhtumises. Ja kui me teeksime seda veel püsivalt …. milline muutus!?
23.september 2009
Olen alati arvanud, et muutus on aeglane ning arusaamine võtab samuti aega. Samas on mul kogemusi, kus midagi minu sees muutus hetkega ning selle tagajärjel muutus ka käitumine. Nõnda on juhtunud ka kirjutamisega. Otsus, mis ma mõni aeg tagasi tegin, muutis täielukult minu suhtumist kirjutamisesse. Küsin endalt – mis juhtus? Kuid tegelikult päris täpselt ei tea. Midagi juhtus. Kirjutamine ei ole loomulikult muutunud üleöö kergeks ja ahvatlevaks, kuid ta ei ole ka enam ületamatult raske ja piinarikas. Võtan asja rahulikult, küsin endalt, mida ma öelda tahan, liigendan teksti ja lugu valmis. Pole vaja enam kaheksat tundi ärevust või nädalasi süümepiinu, et ma pole bloginud.
Vaatan oma enesesisendusi (see paber on mul mitmes eksemplaris raamatute vahel, kalendermärkmiku vahel, laua peal jne) ning tulin ideele see ära raamida. Panen pildiraami sisse ning riputan seinale. Enensesisendused muudavad suhtumist!
28.september 2009
Arvestades Jari Sarasvuo praktikat, ei ole minu blogimine küll veel harjumuseks saanud, kuid olen elimineerinud oma elust ühe olulise negatiivse detaili. Nimelt stressi blogimise ees. Avastades stressi tekitavad mõtted ja kasutades loodud enesesisenduse lauseid, on olukord tunduvalt muutunud.
Ja mulle tundub, et aeg on ette võtta uus projekt.